Baltisakslus ja baltisaksa koolielu Eestis

Projekti eesmärk oli uurida baltisaksa kultuuri minevikus ja tänapäeval. Projekt koosnes kahest osast, kus esimeses pidid rühmad uurima arhiiviallikatele tuginedes baltisakslaste tegevust sajandi tagusest ajast ning seejärel intervjueerima isikut, kes saaks anda seonduvat infot kaasaja kohta.

Veel sajand tagasi kuulus Eesti vähemusrahvuste hulka huvitav rahvusgrupp - baltisakslassed. Vaatamata oma väiksele arvukusele, mis ulatus 20. sajandi alguses ainult kolme protsendini kogu rahvastikust, moodustasid nad siinmail valitseva poliitilise ja majandusliku eliidi.[1] Mitte kõik baltisakslased ei olnud aga aadlikud, nad olid esindatud kõikides sotsiaalsetes kihtides:

• kõige kõrgem kiht olid aadlikud;
• neile järgnesid rikkad kaupmehed ja vabrikandid;
• kolmanda kihi moodustasid lihtsad kaupmehed;
• viimased kaks kihti koosnesid iseseisvatest meistritest ning vabadest käsitöölistest.[2]

Baltisakslaste kõrgem seisus ühiskonnas kadus kiirelt pärast Eesti Vabariigi loomist ning varasemast kõrgkihist sai rahvusvähemus, kelle eluolu hakkas sõltuma Eesti riigist.[3] Kuna baltisakslased võitlesid ka Vabadussõjas, oli tagatud nende rahvuse täieõiguslik liikmelisus noores Eesti Vabariigis ning arenes baltisaksa vähemuse identiteet Eestis.[4]

Peale sõda hakkasid baltisakslased ulatuslikult taasavama saksa koole. Eesmärgiga paremini korraldada ja koordineerida nende koolide tööd, asutati 1919. aasta septembris Saksa Erakoolide ja Puudusesolevate Koolilaste Toetamise Selts, mis sama aasta oktoobris muudeti ümber Saksa Kooliabi Seltsiks. Olles Haridusministeeriumi alluvuses koos saksa rahvussekretäriga, suunas selts kõikide saksa koolide tegevust ja toetas neid ka materiaalselt. Seoses Saksa Kultuuriomavalitsuse tekkimisega 1925. aastal võttis selts enamuse seltsi ülesandeid enda kanda ning Saksa Kooliabi Selts jäi ainult üksikute saksa koolide ja õpetajate pensionikassa pidajaks, lisaks ka saksa erakoolide õpetajate pensionite rahastajaks.[5]

Võru konflikt

Sukeldusime arhiivisügavustesse, et leida põnevaid fakte selle seltsi kohta. Arhiivimaterjale oli väga palju, aga kõige põnevam tundus meie jaoks Võru konflikt. See oli eraldi välja toodud kahe säiliku[6] pealkirjas, mis olid seotud seltsi kirjavahetusega.

Kirjavahetuses oli juttu, et 1924. aasta 9. jaanuaril otsustati erakorralisel lapsevanemate koosolekul umbusaldada Võru kooli direktor härra Bokowneffi ja inspektor proua Kellerit, kellel paluti vabatahtlikult loobuda oma ametikohast. Jaanuari lõpus, saksa kooli inspektsiooni poolt saadetud kirjas, kuulutati töösuhted antud kahe isikuga alates augusti kuust lõppenuks, lisaks olid nad kohustatud ka vabastama neile antud korterid. Märtsi alguses saatis härra Bokowneff  Saksa Kooliabi Seltsile kirja, kus ta kaitses proua Kellerit ja tema tööd. Kirjas rõhutati, et kui peaks lahkuma veel ka preili Limberg, siis oleks kogu Võru kooli võim preili Sanderi, pastor Blumbergi ja Võru „tädide“ käes, kes tema sõnul hävitaks kõik, mis nad olid külvanud. Kirjas soovitab härra Bokowneff uueks direktoriks pastor Thomsoni, kes on idealist ja suudaks tema sõnul selle „raske ja tänamatu“ tööga hakkama saada. Direktori härra juhib kirjas veel tähelepanu sellele, et kool on täiesti ilma rahadeta, mille pärast ei ole nad suutelised maksma aprillikuu palkasid. Veel tänab härra Bokowneff Saksa Kooliabi Seltsi senise abi eest ning palub proua Kellerile ametikohta õpetajana, kuna tal on vaja rahalisi vahendeid, et toetada ennast ja oma kolme koolis käivat last. Kirja lõpetuseks palub direktor omale ametit inglise keele õpetajana mõnes Tartu koolis.[7]

Kuna kirjavahetusest jäi palju selgusetuks, siis me otsustasime läbi vaadata veel kaks säilikut, kuhu oli kogutud seltsiga seotud ajalehtede väljalõiked. Väljalõigetes aga pole seda konflikti mainitud, mis annab mõista, et see toimus väljaspool avalikkuse tähelepanu ning seetõttu jääb see seik ajaloos kahjuks ilma lahenduseta.

Põnevad ajaleheartiklid

Väljalõigete uurimine ei olnud aga õnneks tühja läinud töö, kuna leidsime ühe huvitava artikli, mis oli avaldatud ajalehes Revaler Boten 16. aprillil 1925. aastal. See artikkel andis põhjaliku ülevaate Saksa Kooliabi Seltsi 1924. aasta tegevusest ja hetkemuredest. Kõige suurem probleem, mis artiklist kajastus, oli rahastus. 1924. aasta lõpus oli selts umbes 460 000 margaga miinuses ja selleks, et toime tulla 1925. aastal oli seltsis vaja veel kogumisaktsioonide abil koguda, vähemalt kolm miljonit marka. Rahastuse keerulise seisu tõttu tuli ka õpetajate boonused ning väljaõppega seonduvad tegevused tühistada. Lisaks rahastusele avaldati artiklis ka muret Saksa Kultuuriomavalitsuse poolt algatatavale ümberorganiseerimisele, millega seonduvalt kardeti osade koolide laialisaatmist ja õpilaste arvu vähenemist.[8] Arhiivimaterjalidest tuli väga selgelt esile, kuidas baltisakslased tundsid muret oma hariduse, koolide toimetuleku ning õpilaste ja õpetajate heaolu üle täpselt nõndasamuti nagu meie tänapäeval.

Tallinna Toomkool

Minevik sai meile projekti esimese osaga selgemaks, nüüd tuli meil aga keskenduda kaasajale. Kuna baltisaksa koole enam Eestis pole,  siis pöörasime pilgu järgmise võrreldava institutsiooni poole, milleks meie silmis oli Tallinna Toomkool. See rikkaliku ajalooga õppeasutus on mõnede pausidega tegutsenud 1319. aastast ja olnud suure osa oma tegutsemisajast seotud baltisakslastega.[9] Mõistmaks, kas ja kuidas annab kaasajal tegutsev Tallinna Toomkool edasi baltisaksa pärandit, otsustasime teha intervjuu Olev Liivikuga, kes on Tartu Ülikooli arhiivinduse kaasprofessor, Eesti Mälu Instituudi vanemteadur ning lisaks veel ka Tallinna Toomkooli Sihtasutuse nõukogu liige.

Tallinna Toomkooli õppehoone (Toom-Kooli 11) Toompeal[10]

Võrdlust tänapäevase ja ajaloolise Tallinna Toomkooli poolt hariduse vahel mõistagi teha ei saa. Küll aga saab keskenduda sellele, kas ja kuidas tänapäeva Tallinna Toomkool annab edasi baltisaksa pärandit oma õpilastele. Intervjuus seda tegimegi ning saime teada, et Tallinna Toomkoolis on õpetajatel soovitatud kõikides tundides rääkida vanast Toomkoolist ning eriti just vilistlastest, kes olid baltisakslased.

Mõistagi on taoline ajalootutvustus väga individuaalne ning sõltub õpetajatest. Samuti sellest, kui palju õpetajad teavad vana Toomkooli ning selle vilistlasi. Intervjueeritava hinnangu kohaselt tunneb vana Toomkooli väga hästi umbes veerand õpetajaskonnast. Toomkooli esmamainimise aastapäevadel korraldatakse ka kooli ajalugu käsitlevat viktoriini, milles mängivad suurt rolli teadmised vilistlaste kohta. Lisaks on Tallinna Toomkoolis A võõrkeeleks saksa keel, mis Olev Liiviku kohaselt on mingil määral ikkagi seotud varasema baltisaksa pärandiga.

Kõige erilisemaks võib aga meie arvates pidada Tallinna Toomkooli suhteid Eestimaa Rüütelkonnaga. Kahjuks on need suhted aga koroonakriisi tagajärjel kannatanud, lisaks ei aita kaasa ka asjaolu, et Rüütelkonna esindajad on juba vanemad härrasmehed. Varasemalt nad ikkagi külastasid Tallinna Toomkooli, kuid tänaseni elusolevatest Tallinna Toomkooli vilistlasest Olev Liivik teadlik pole. Intervjuust tulenevalt oleme veendunud, et Tallinna Toomkool väärtustab baltisaksa pärandit ning hoiab seda oma õpilaste mälus ja ei lase sellel unustuse hõlma vajuda.

Olev Liivik rõhutas intervjuus, et baltisakslasi on väga vähe alles ja nende järeltulijatest peavad ennast baltisakslasteks ainult osad. Kaasa ei aita ka see, et need isikud ei kipu olema väga aktiivsed ning pole eriti altid suhtlema ei omavahel ega ka erinevate organisatsioonidega. Need, kellel on lugusid rääkida, kaovad tasakesi ära ning nooremad ei kipu Baltikumi külastama. Nõnda katkestavad nad väga olulise sideme esivanemate päritolumaaga, mis on baltisaksa identiteedi puhul väga oluline.

Artikli autoriteks on Baltisaksa ELU projektist osa võtnud õpilaste rühm, kuhu kuulusid esimese õppeaasta ajaloo õppekava tudengid Marko Vilepill, Mattias Mõttus ja Karl Gustav Metsäär ning kolmanda õppeaasta saksa keele ja kultuuri õppekava tudeng Grete-Liis Veiert.

Allikaviited:

1 Helen Rohtmets. Kättemaks põlisele vaenlasele? Baltisakslaste kodakondsusküsimus vastloodud Eesti Vabariigis. ‒ Ajalooline Ajakiri, 2010, 1(131), 37‒57, 37.

2 Heidi Rifk. Conciliation or Disappointment? Baltic German Reactions to Estonian and Latvian Recognition. ‒ Acta Historica Tallinnensia, 2022, 28(2), 212-234, 213. https://doi.org/10.3176/hist.2022.2.02

3 Rohtmets, lk 37.

4 Ibid, lk 40.

5 Kaido Laurits. Saksa Kultuuromavalitsuse kooliameti tegevus baltisaksa koolielu korraldamisel Eesti Vabariigis 1918/1925-1940. ‒ Tuna, 2006, 3, 42‒55, lk 42-45.

6 Korrastusüksus arhivaalide haldamiseks. Korrastusüksuse võib moodustada ühte sarja kuuluvatest kokku rühmitatud arhivaalidest ja üksikarhivaalist.

7 ERA.1001.1.73; ERA.1001.1.79

8 ERA.1001.1.164

9 https://toomkool.eelk.ee/meie-nagu/ajalugu/

10 Padre13. (2022). Kasutusõigus: CC BY-SA 4.0. Kasutamise kuupäev: 30.06.2023, allikas Wikimedia Commons: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Tallinna_Toomkool_Toompeal_aadr…

 

Tunnuspildi kollaažis on kasutatud järgmisi fotosid ja allikaid:

• Võru saksa erakooli hoone Võru saksa erakooli hoone. (1920-1940) - EFA.38.0.64647.
• Võru saksa erakooli klassiruum (1922-1937) - EFA.38.A.52.115.
• Tallinna Toomkooli 1927.aasta lõpetajad - EFA.10.0.53862.
• Tallinna Toomkooli hoone Toompeal (1920-1940) - EFA.38.0.64579.