Epp Annus: aeg pole muud kui muutuse mõõt

Olete kirjandusteadlane ja kirjanik. Üks nõuab faktipõhist lähenemist, teine loomingulist mõttelendu. Kui keeruline on kirjandusteadlasena kirjanik olla?

Kõige keerulisem on leida mõlemaks aega – minu esimene romaan ilmus 14 aastat tagasi. Kirjandus- ja kultuuriuurija töö on niivõrd köitev, et ilukirjutus jäi tahaplaanile. 

Uurijana huvitavad mind iseduse küsimused, samuti inimese ja ühiskonna suhe – kirjanikuna samuti. Kirjanikuvabadus on äärmiselt meeldiv – teadlasena ma tulevikust kirjutada ei saa, kirjanikurollis võib vabalt eri aegu mööda rännata. Aga raamatu kirjutamine on igal juhul suur ja aeganõudev ettevõtmine, olgu siis tegu teadusliku monograafiaga või romaaniga. 

Kellele või millele mõeldes “Tere, Aleksander” sündis?

Mulle oli kirjutades painavalt oluline inimkonna tuleviku teema. Romaan püüab leida viise, kuidas saaksime elada keskkonnaga toimivas, jätkusuutlikus koosluses. Mängisin romaanis läbi ühe võimaluse, kuidas võiks – ideaalis – elu olla 2066. aastal.

Teiselt poolt  – küsimus sellest, kuidas saadakse inimeseks, kui keeruline ja valuline on see teekond. Teismelise kibevalus üksindus, esimese armastuse paine, inimsuhe, mis iseduse lämmatab ja küsimus, kuidas sealt välja tulla. 

Raamat on pühendatud eesti keeleteadlase, mu hea sõbra Ilse Lehiste mälestusele – Ilselt õppisin, kui intensiivne ja rikas võib elu olla ka kõrges vanuses. Alustasin kirjutamist 2010. aastal, kui Ilse veel elas, peale tema surma jäi käsikiri kümneks aastaks seisma. 

Kirjanikuvabadus on äärmiselt meeldiv – teadlasena ma tulevikust kirjutada ei saa, kirjanikurollis võib vabalt eri aegu mööda rännata.

Kes naudivad “Tere, Aleksander” raamatu lugemist kõige enam?

 

Ehk need, kes väga ei kiirusta. Seda raamatut ei saa vist jooksu pealt lugeda, peab aega võtma, kasvõi paarkümmend minutit korraga. Samas on raamatus eri rütmiga osasid, loodan, et igaüks leiab sealt midagi köitvat. 

 

Varasemalt on Teie sulest ilmunud ka monograafia “Kuidas kirjutada aega”, ka “Tere, Aleksander” ei jälgi aja lineaarset kulgu. Kui anda mõned kiired õpetussõnad algajale kirjanikule, siis mis on aeg ja kuidas seda raamatu kaante vahele siis saada? 

Tegin oma doktoritöö aja ja kirjutuse teemadel. Ehk peaasi on aega mitte üleliia karta või tähtsustada. Aristotelese järgi pole aeg muud kui muutuse mõõt. „Tere, Aleksandris“ kasutasin mitut aeg-joonlauda korraga – vastsündinu aeg kulgeb hoopis teises rütmis kui elunäinud inimese aeg. Aja paljususe tajumine aitab selle painest vabaneda. 

Kui aeg oleks tegelane, siis kuidas Te teda kirjeldaksite? 

Aega peab igaüks enda jaoks ise kirjutama. „Tere, Aleksandris“ on aeg nagu minajutustaja mamma Iia, vana ja paljunäinud, hargneb igas suunas hajali, aga samas koob kokku neid lõimi, mille vahel seost poleks osanud märgatagi.