Hannes Palang: potipõllunduse ja kaugtöö õppus
Kaido Kama kirjutas paar numbrit tagasi (AK 4.04.2020) sellest, kuidas püsivad oskused ise hakkama saada aitavad meil hoida nii vajalikku maastikku (maastik = inimeste tegevuspraktikate tulemus) kui laiemalt ellu jääda, ja leiab, et maal on see pigem võimalik. Garri Raagmaa siinsamas kõrval annab hea ettekäände pealkirjastada oma lugu kui mustmiljon põhjust kolida maale tagasi. Mõlemal on omamoodi õigus. Oleme ikka tahtnud maalt ära, linna hobusevargaks, ennast teostama, ja siis, kui mingi elujärg käes, uuesti linnast ära sinna, kus elu puhtam ja aega vabamalt käes.
Võtame needsamad Garri kirutud valglinnadki. Kui nad tekkisid, kogunes sinna kahte sorti rahvast: ühed, kes tulid linnakära eest maale peitu, ja teised, kes tulid maalt linna parema järje peale. Kaks suhteliselt vastandlike huvidega seltskonda. Mis on nüüd, pea 15 aastat hiljem, teisiti? Haljastus on nii palju kosunud, et naabrimees enam magamistoa aknast sisse piiluma ei näe. Kunagi kole suure ja kõledana tundunud 500-le ehitatud koolimajja on tuubitud 800 last ja käib usin juurdeehituse tegemine, sest valglinn ikka laieneb ja lapsi tehakse usinasti juurde. Sotsiaalmeedias toimuv näitab, et tegelikult on inimestel elu hea: põhiteemad on, kelle koer jälle aiast välja murdis ja miks kellegi laps valel ajal vales kohas üle tee läks. Aegajalt pakub keegi midagi, mis tal koduses majapidamises üle jäi – hunnik liiva, jalgratas, millest lapsed välja on kasvanud, moest läinud diivan … Kogukond toimib – küll natuke teisiti kui pärismaal, aga siiski. Ja aegajalt kurdab keegi, et miks pagan see allesjäänud talumees kevadeti sõnnikut põllule veab – hais sinder kipub lämmatama. Nii on see ka sel koroonakevadel (või koronotoobis, nagu kunstiteadlane Virve Sarapik seda Facebookis nimetas).
Mõned asjad on väga pika vinnaga. See, mis praegu meie igapäevaelus toimub, on paljuski 1940ndatel alanud protsesside tulemus. Teine ilmasõda, küüditamised, kollektiviseerimine ajasid väga paljud inimesed oma kodust ära. Maad jäid sööti, neile kasvas mets, mis praeguseks nii umbes 70 aastat vana (mis sellega tehakse, võib igaüks ise pakkuda). Linnarahvastiku osatähtsus kasvas hüppeliselt. Kadusid maavanaemad ja maavanaisad ja tänapäeva koolilapsed lähevad vanaema juurde (kui ikka lähevad, sest suhtlemist on üksjagu vähemaks jäänud) mitte enam Mustlasse, vaid Mustamäele. Kui nüüd see laps tahaks tagasi maale, siis ellujäämistegevusi tuleb talle õpetada. Naersime kunagi, et häh, Rootsis õpetatakse ülikoolis vikatiga niitmist, nüüd teeme seda ise ka juba. Põllutööline pole enam liht-, vaid oskustööline.
Eestlase side maaga ei ole kuhugi kadunud, väidab Garri Raagmaa. Väidan vastu, et see side on kõvasti muutunud. Paljudele meeldib maal käia, vaadata seda maad eemalt, turvalisest kaugusest. Kütan sauna ära ja lähen linna tagasi, Viru rabast Viru keskusesse. Samas pakub internet paljudele võimalusi neidsamu kaduma läinud oskusi õppida. Julge ainult küsida ja olgu sul siis tarkust vastustes terad sõkaldest eraldada. Ja see seos kipub ikka ilmnema kevaditi, kui õues on soe ja valge, ja vaibuma novembri kaamoses. Maa on linlasele puhkus, vaheldus, mäng, aga mitte enam töö või jumalale meelepärane tegevus, kirjutas Paul Claval 15 aastat tagasi.
See kevad näitab, kui palju me tegelikult oleme valmis maale tagasi minema. Jah, paljud, kes muidu linnas elavad, otsustasid karantiini minna maale. Teadmises, et saab kaugtöö korras oma sissetulekut genereerivad tööasjad ära teha, aga muul ajal nautida eemalolekut. Taristu kannatab selle kenasti välja, leidsid kolleegid, kannatab välja nii maale kolinud linlased kui internetti kolinud koolid. See on suurepärane kriisiõppus. Kas edaspidi saab näiteks ülikoolid ka kaugõppele üle viia? Kas tudengid ja õppejõud peavad vastu? Või läheb nii, nagu kurtis üks tudeng poole seminari pealt: „Nimelt, mind ei lase vestlusesse. Lihtsalt laeb, laeb, laeb. Ei jõua ära laadida. Ilmselt interneti viga. Asun Võrumaal metsade vahel“. Vaatame, mis on kooliõpetajatest juunikuus järgi jäänud, ja teeme siis järeldusi.
Samas seminaris uurisime tudengitega seda, kuidas viiruse levik illustreerib tegelikult kenasti misiganes innovatsiooni leviku mustrit. Et tõepoolest, igasse kolkasse ei pruugigi päiksekiir tungida, kui kunagist Apelsini menulaulu meelde tuletada. Küsisin tudengitelt, kas ja kuidas neid kogu see koroona mõjutab. Noorim, nii paarkendpaar, seletas, et ei mõjuta kuidagi, ootame, et kogu see jama lõpeb ära ja elu jätkub vanamoodi edasi. Nii kolmekümneaastane väitis, et mõjutab ja palju. Et on hakanud mõtlema väga palju sellistele asjadele, millest enne üle vaatas: säästmine, ise hakkama saamine jne. Kolmas, nii viiekümnene (jah, tänapäeva ülikoolis on kõik kolm vanusegruppi kenasti ühel kursusel koos) oli kindel: kriisi ajal maale tagasi, maal jääme ellu kõik ja õpime ise hakkama saama. Linnas see ei õnnestu.
Võtakski seda koroonakevadet kui suurt õppust. Õpime taas kasvatama midagi söödavat oma iluaias. Innukaimad küsisid juba aprilli alguses nõu, kuidas kartuleid külvata (just just) ja olid tiba pettunud, et soovitati oodata, kuni toomingas õide läheb, ja alles siis istutada. Õpime tegema kaugtööd – ja vaatame, kui ruttu hakkame igatsema teisi inimesi, kellega kasvõi kohvi juua ja uusi ideid arutada. Vaatame, kuidas inimesed kergemat sorti kriisis tegutsevad – millise neist kolmest tudengite kirjeldatud tegevusstrateegiast nad valivad. Tegelikult sõltub valik sellest, kui sügavaks läheb kriis: kas ta lööb loo alguses viidatud (valg)linlaste enamuse oma mugavustsoonist välja ja paneb oma tegevusi ümber mõtestama, või pöördutakse esimesel võimalusel tagasi tuttavate mustrite poole. Või lähebki nii, nagu ütles üks Muhusse karantiini pagenud tegelane, kui piirangute leevendamisest kuulis: „Imelik lugu on selle vabadusega – tegelt ei tahagi nagu kuhugi minna“.
Artikkel on avaldatud Postimehes (02.05.2020)