Heli Reimann: Eesti on džässi jaoks paradiisiga sarnane koht

Kuidas sattusite džässi uurima?

Varasest lapsepõlvest mäletan, et vaatasin televiisorist andunult „punateadurit“ nimega Gustav Naan. Ega ma ilmselt aru ei saanud, mida ta rääkis, aga viis kuidas ta rääkis ja tema juttu ümbritsev saladuseloor – see kõik oli inspireeriv ja tekitas soovi saada tema sarnaseks ning rääkida televiisoris sama tarka ja arusaamatut juttu. 

Kui tõsiselt rääkida, siis praegusesse kohta jõudmine on olnud pigem juhuste ja otsustuste jada, kui ühe ja ainsa eesmärgi poole püüdlemine. Olen olnud sünnist saati ümbritsetud muusikast. Tantsisin lapsena vanaisa akordionimängu ja Tippmeloodia (estraadilaulude võistlus 70ndatel) laulude saatel ning teadsin peast hulgaliselt Arne Oidi hitte. Viieaastaselt hakkasin mängima klaverit, hiljem tuli saksofon. Läbi saksofoni õppimise jõudsin vahetusüliõpilasena Soome Sibeliuse Akadeemia džässi osakonda. Viimane sai heas mõttes saatuslikuks, sest sellele järgnesid muusikateaduse doktoriõpingud Helsingi Ülikoolis ja järeldoktorantuur Helsingi Kunstiülikoolis. Uudishimu viis vahepeal ka džässi sünnimaale Ameerikasse Rutgersi ülikooli, kus on maailmas ainulaadne džässi uurimise ja ajaloo programm.

Siinkohal tuleb olla pragmaatiline ja tõdeda, et ilma Soomepoolse rahastamiseta poleks Eesti džässi uurimine võimalikuks osutunud. Olen väga tänulik, et olen saanud kogeda sealset akadeemilist vabadust, muusikateaduse rahvusvahelisust ja kõrgetasemelisust. 

Teine oluline innustaja džässi uurimisega tegelemisel on olnud džässiuurijate kogukond. See on üks äraütlemata tore globaalne seltskond, kelle tuumiku moodustavad 30–40 uurijat ja kes pooleteise aastaste vahedega konverentsidel kohtuvad. Sinna kuulub inimesi väga erinevatelt uurimisaladelt, aga kõiki neid ühendab ühel või teisel kombel seotus džässiga ja hea huumorimeel. 

Kui küsisin oma mentorilt Austraalia džässiuurijalt Bruce Johnsonilt, kes on tegelikult kirjandusteadlane, et miks ta džässi uurib, vastas ta „I’m having fun“. Kirjutan ka omapoolselt sellele mõttele kahe käega alla.

Võrreldes džässi üleilmalise suhtelise marginaalsusega, on džässi osakaal meie kultuuripildis erakordselt suur.

Džäss on väga põnev kultuurilise nähtusena. See oli esimene populaarmuusika vorm, mis läks tänu tehnoloogia arengule 1920ndatel globaalselt liikvele, kuigi tänapäeval on ta muutunud üsna marginaalseks nähtuseks. Minu huviorbiidis on see, kuidas džäss on ühiskondlik-kultuurilistes kontekstides kohanedes loonud ainulaadseid tähendusvälju, säilitades samas oma identiteedi ning milline on olnud võimu ja džässi vaheline dünaamika. Kõik see on toimunud tänu džässi ümber toimetanud inimestele, kes on muusikat mänginud, fännanud või tegevust korraldanud ja kes muusika mitmetähenduslikkuse tõttu on võimuga suhtlemisel pidanud sageli kasutama erinevaid taktikaid.

Kokkuvõttes võib öelda, et olen muusikaga teinud kõike võimalikku – õppinud ja õpetanud, loonud ja esitanud. Džässi uurimine või laiemalt muusika kirjutamine on lihtsalt osa protsessist. Arvestades keerulist olukorda teadusrahastuses ja džässi ning laiemalt populaarmuusika kui uurimisteema marginaalsust, võivad ees oodata järjekordseid uued valikuid.

Kui mõtlete 1967. aasta Tallinna džässifestivali uurimisele, siis mis on olnud seejuures kõige huvitavamad või erilisemad teadasaamised?

Kui ma 2016. aastal antud teema uurimisega alustasin, siis ei osanud aimata, millele ma õigupoolest oma „käe andsin“ ja seetõttu oli üllatusi väga palju.

Hämmastav oli näiteks sündmuse vastukaja haare, mis arvestades nõukaajastu konteksti oli erakordselt suur. Sellest annab tunnistust kogutud materjali suur hulk: ligikaudu 2000 lehekülge arhiividokumente erinevatest riikidest, 120 fotot, üle 70 ajalehe artikli üheksas erinevas keeles, kuus filmi dokumenti.

Kuna raamatu fookusest lähtuvalt huvitasid mind festivaliga seoses levivad müüdid ja nende tõeväärtus, siis tuli sõna otseses mõttes teha detektiivi tööd. Avastuste hulgas oli näiteks faktide meelevaldne kasutus ajakirjanduses, kus Kalevi Spordihalli publiku mahutuvuse kohta võis leida arve vahemikus kolmest tuhandest kuni neljateistkümne tuhandeni. Või külma sõja vastasseisust lähtuvalt sündmuse „ideoloogiline“ tõlgendamine. Samas on müüdid lahutamatu osa ajaloost ja nende vältimine toob kaasa olulise osa aja ja selle loost eiramise.

Ajalooga mikrotasandil tegelemine viis huvitavate taipamisteni sellest, kuidas nõukogude süsteem toimis. Üks tabav väljend oli selle kohta Vene pianistilt Boris Frumkinilt, kes kasutas nõukoguliku ambivalentsuse iseloomustamiseks fraasi „vsjo bylo tak, no nje tak vsjo bylo i tak bylo“. Eesti keelde tõlgituna kõlaks see nii, et asjad võisid olla nii ja naa ja ka kolmandat moodi. 

Samuti oli huvitav jõuda uurimistööle toetudes arusaamiseni, kuidas ajaloolis-kultuurilised protsessid kulgesid vaatamata külma sõja lõhele Läänes ja Idas paralleelselt. 1960ndate teine pool oli „globaalse afekti“ ajastu, mil muutuste kirg nakatas eluvaldkondi alates valitsemisest, inimõigustest kuni isiklikumate sfäärideni nagu seksuaalsus ja psüühika. Globaalse iseloomuga muutuste laine läbis kõiki sotsiaalseid klasse ja rahvuseid. Pole keeruline märgata paralleeli praeguse ajastuga. 

Õnneks on hakatud „pehmematest“ teemadest üha rohkem rääkima, aga kas see viib ka muutusteni…ei tea. Muutumist ei saa toimuda ilma kogemuse läbi kinnistumiseta.

Kurb tõdemus on tühi koht, mis valitseb Eestis nii 1960ndate ajaloo kui ka populaarmuusika ja -kultuuri uurimise valdkonnas…

Milline on olnud näituse „Jazz Idealism 1967“ senine tagasiside?

Näitus oli üleval Ajaloomuuseumi Tallihoones ligikaudu viis kuud. Muuseumi andmete kohaselt oli külastajate hulk ühe muusikateemalise näituse kohta väga suur. Hulgaliselt käis näitusel inimesi, kellel oli sündmusega isiklik kogemus ja kes olevat näitusele pühendanud pikki tunde. Näitus oli plaanis avada mais Moskva Muusikamuuseumis, mis aga jääb praeguse olukorra tõttu ära. Hetkel liiguvad mõtted näitusel esitatud videode põhjal filmi loomise ümber. Aga nagu ikka tänapäeval – kõik sõltub rahast. 

Siinkohal tahaksin tänada meeskonda, kelle abita poleks näitus teostunud. Kunstnikud olid Erki Kasemets, Villu Plink ja Aime Andresson, videode teostajad Erik ja Jörgen Norkroos, muuseumipoolne kuraator Laura Kipper.

Foto näitusest

Foto näitusest

Kirjeldate, et näitus julgustab mõtisklema inimeseks olemise tähenduse üle kaasajal. Kuivõrd oled näitust kokku pannes sellele ise mõtisklenud? Milline on Teie jaoks inimeseks olemise tähendus kaasajal?

Tõepoolest olen nende teemade üle erinevatel põhjustel palju mõelnud. Uurimistöö käigus olid minu jaoks kõige tähendusrikkamad kohtumised üle poolesaja fesitvalil osalenuga — muusikute, külastajate ja organisaatoritega, kes kõik olid seljataha jätnud 70–80 aastat oma elust. 

Intervjuudest koorus välja festivaliga seotule lisaks palju laiem üldinimlik tasand, kus kajastus kõik see, mis on elus tegelikult oluline. Suure algustähega Inimeseks olemine tähendas neile oskust armastada ja hoida oma lähedasi, teha koostööd ühise eesmärgi nimel, olla aus enda ja teiste suhtes, tunda tänulikkust elus kogetu eest, sallida teistsugusust. 

Õnneks on hakatud „pehmematest“ teemadest üha rohkem rääkima, aga kas see viib ka muutusteni…ei tea. Muutumist ei saa toimuda ilma kogemuse läbi kinnistumiseta.

Vabadus tähendas muusikutele võimalust teha seda, mida nad väga armastasid – tegeleda džässiga. Koonduslaagri läbinud Austria psühhiaater Viktor Frank kirjutab, et inimesel on vaatamata oludele alati sisemine vabadus valida seda, kuidas suhtuda välistesse tingimustesse ja elada oma elu tähendusrikkalt. Tänapäeval on vabaduse tähendus seotud millegi väljastpoolt võimaldatavaga, mitte inimese enda sisemise vabadusega. Nõutakse häälekalt vabadusi ja õigusi taipamata, et sellega kaasneb ka vastutus – vastutus enda ja teiste ees. Oskamatuse taga vastutust võtta on ühe põhjusena see, et inimene on muudetud instrumendiks ühiskonnakorralduse üleval hoidmisel. 

Võtame näiteks selle, kuidas me inimest nimetame. Meil on patsiendid, kliendid, tarbijad, inimressurss, tööjõud ja kes kõik veel. Meid on maetud inimväärikust alandava bürokraatia alla. See on teinud inimestest vastutavate subjektide asemel anonüümsed objektid.

Soome Turu ülikooli professor Markku Wilenius räägib oma raamatus „Tulevaisuuskirja: metodi seuraavan aikakauden ymmärtämiseen“, et inimkonna ellujäämise võtmesõnaks on sotsiaalse teadlikkuse tekkimine. Sotsiaalselt käituv inimene ei ela impulssidest lähtuvalt, ei tunnista pimedalt usku, ei hääleta kampaaniate mõjul poliitiliste parteide poolt ega käitu välise sunni ajel. Ta juhindub sisemistest väärtustest, on vabatahtlikult osa kogukonnast ja toetub otsuseid tehes oma teadlikkusele ja kogemusele ning on teadlik oma soovidest ja vajadustest.

Olete uurinud meie džässi ajalugu, ent kui palju hoiate end kursis meie tänaste džässmuusika viljelejatega? On Teile keegi erilisemalt silma jäänud?

Džässile ja sellega tegelejatele on Eesti lausa paradiisiga sarnane koht! Võrreldes džässi üleilmalise suhtelise marginaalsusega, on džässi osakaal meie kultuuripildis erakordselt suur. On olemas aktiivsed tegevuse eestvedajad Eesti Jazzliit ja Jazzkaar ning mis kõige olulisem – pühendunud inimesed, kes seda kõike teevad. Viimastel aastatel on peale tulnud uus ja omanäoline noorte põlvkond. Seda kindlasti suures osas tänu hästi toimivale haridussüsteemile.

Muusikutest olen põnevusega jälginud Kadri Voorandi otsinguid. „Nõrkusest“ klaveri vastu on vaieldamatuks lemmikuks Kristjan Randalu.

Aga lõpetuseks tahaksin tänada ülikooli loomealase tunnustuse ning humanitaarteaduste instituuti uurimistöö toetamise eest.