Humanitaarblogi

Intervjuu TÜHI direktori Margus Vihalemiga

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi juhina alustab septembrist Margus Vihalem.

Margus

Mis tõi Sind Tallinna Ülikooli tööle?
Tallinna Ülikooli tulin tööle 2007. aastal. Olin kevadel kandideerinud filosoofia lektori ametikohale, olles samal ajal veel Pariisis doktorantuuris ja eelnevad 6 aastat Prantsusmaal elanud ja õppinud. Kuna mu doktoritööst oli üle poole valmis, siis haarasin kinni võimalusest Tallinna ülikooli kandideerida, sest Prantsusmaale või mujale kaugele mul soovi jääda ei olnud, tahtsin oma teadmisi ja kogemusi ikka Eestis rakendada. Algus osutus keeruliseks, sest aasta jooksul tuli anda 8 uut kursust, mis vajasid väljatöötamist, ja samal ajal tuli lõpetada doktoritöö.
 

Milliste seniste saavutuste üle tunned kõige rohkem uhkust?
Põneva ja vaheldusrikka õppe- ja teadustöö kõrval on mulle kõige olulisem olnud sõbralikud kolleegid ning meeldiv tööõhkkond – ilma selleta pole minu arvates võimalik tugevat ja tulevikku vaatavat kollektiivi luua ega hoida. Kultuuriteooria suunajuhi töö, mida viimasel kahel aastal teinud olen, oli selles suhtes hea väljakutse – probleemide ja arusaamatuste lahendamine ning samas töö ladus korraldamine mitme eriala vahel oli asi, mida ma otseselt õppinud ei olnud. Lisaks oleme aktiivsete kolleegidega palju mõelnud ja arutanud selle üle, millistes suundades humanitaaria kui valdkond lähematel aastatel liigub, aga ka mida saaks ära teha, et oleks rohkem sõbralikku ja toetavat suhtlust kolleegide vahel. Üheks suuremaks kordaminekuks ja tunnustuseks julgen lugeda sedagi, et sain viimasel instituudi jõulupeol oma suureks üllatuseks nii kolleegipreemia kui ka parima õppejõu preemia üliõpilastelt – mis saaks ühele õppejõule veel rohkem rõõmu teha ja innustada kui olla hinnatud nii kolleegide kui tudengite poolt.
 

Mis ajendas Sind direktoriks kandideerima?
Kandideerimise idee tuli tegelikult kolleegidelt, kuid otsustada aitas see, et olen viimasel kolmel aastal instituudi kogudes aktiivselt kaasa löönud, aidanud korraldada instituudi 1. suvepäevi, suunajuhina instituudi jõulupeo korraldamist koordineerinud ja üldse mõelnud palju selle peale, kuidas võiks instituut olla üks tore koht nii töötamiseks kui õppimiseks. Arvan, et ühenduses peitub jõud ja et toreda kollektiivi teevad eelkõige selle liikmed, kui nad on motiveeritud ja tunnevad, et nende tööd väärtustatakse ja nad saavad ka ise asju muuta ja muutusi algatada. Selle kõrval pean väga oluliseks ka humanitaaria ees seisvaid väljakutseid. Minu arvates peame olema eelkõige mitmekülgsed ja arenemisvõimelised – seda hindavad kõrgelt nii meie üliõpilased kui tänapäeva ühiskond tervikuna.
 

Kuidas hindad struktuurireformiga moodustatud uute instituutide praegust seisu?
See seis on mõnevõrra erinev, sõltudes nii valdkonna olukorrast üldisemalt kui ka instituutide senisest arengust ja otsustest. Õnneks on instituutidel omajagu iseseisvust, kuid see paneb direktorile ka tõsise vastutuse tulevikuvisiooni ja arengusuundade mõtestamisel. On paratamatu, et ülikool ja instituudid peavad ühiskondlike muutustega arvestama ja kaasas käima, see tähendab, et peame ka ise muutuma. Meie instituudil on keerulisemad ajad loodetavasti selja taga, aga keerulisi ja vastutusrikkaid otsuseid tuleb langetada ka edaspidi – need peavad olema väga hästi läbi mõeldud ja muutma meid tugevamaks. 

 
Mida tahaksid järgneva 5 aasta jooksul TÜHI-s korda saata?
Tahan eelkõige seista humanitaaria valdkonna jätkusuutlikkuse ja valmisoleku eest olla hinnatud dialoogipartneriks ühiskonnale ja teistele institutsioonidele. Selleks peame üles leidma kõik oma tugevused ning olema valmis neid nii jagama kui ka arendama. Pean väga oluliseks meie kõrget teadustöö taset ja edukust teadusgrantide saamisel. Ja samavõrd kõrgelt hindan meie kasvavat rolli õpetajakoolituses, kus saame oma tegevusega tulevikuinimesse ja -ühiskonda panustada. Minu nägemuses on teadustöö ja õpetajakoolitus seotud ning nende oskuslik ühendamine teadmispõhise ühiskonna poole liikumisel annab meile väga hea tulevikuväljavaate. Lisaks oleme maailma mastaabis suhteliselt väikesed, mis on mõnes mõttes nõrkus, teisalt saame selle aga pöörata oma tugevuseks. Seeläbi saame olla dünaamilised ning ühiskondlikele muutustele ja ootustele kiiremini ja paindlikumalt reageerida. Ja loomulikult tahan tugevdada instituudi kui kollektiivi ühtsustunnet – siin on oluline nii sõbraliku ja toetava suhtluskultuuri arendamine kui ka hea koostöö akadeemiliste suundade ja keskuste vahel.
 

Millised on Sinu peamised sihid instituudi õppetegevuse alal?
Pean väga oluliseks õppetöö kvaliteeti, see on meie visiitkaart: tänapäeval on üliõpilasel võimalik minna õppima väga paljudesse ülikoolidesse nii Eestis kui mujal maailmas ja peame suutma põhjendada, miks tulla õppima just meile. Kõrge akadeemiline tase ja samas uuendusmeelne ning loov lähenemine käivad käsikäes – ainult nii suudame ligi tõmmata andekaid üliõpilasi ning olla humanitaarharidusmaastikul hinnatud tegijad. Samuti peame rohkem vaatama tulevikku – milliseid oskusi ja teadmisi vajab ühiskond viie või kümne aasta pärast – sellega on vaja hakata tegelema täna, mitte viie või kümne aasta pärast. Tihedam kontakt ja dialoog ühiskonnaga ja üldse nendega, kes võiksid vajada meie poolt arendatavaid ja õpetatavaid oskusi, on siin minu hinnangul möödapääsmatu. Jätkuvaks murekohaks, millega tuleb tegeleda, on üliõpilaste suur väljalangevus, aga samuti vähene huvi Erasmus-vahetuse vastu. Avatud maailma tingimustes saavad väliskogemusest mitmekülgset kasu nii üliõpilane ise, ülikool ning ka ühiskond tervikuna. Analüüsides koostöös üliõpilaste ning üliõpilasesindusega põhjuseid, miks huvi üliõpilasvahetuse vastu on kesine, saame siin rohkem ära teha.
 

Mida arvad: kuidas parendada instituudisisest meeskonnavaimu?
Usun, et meeskonnavaim ja küünarnukitunne saab tekkida siis, kui kõigil, kes seda soovivad, on võimalik instituudi arengus kaasa rääkida ja sellesse oma ideede ja energiaga panustada. Peame rohkem väärtustama ja tunnustama oma kolleege ning kaasama neid aktiivselt arengu- ja visiooniloomeprotsessidesse. Head ja uuenduslikud ideed ei saa sündida ainult ühe inimese peas, need vajavad laiemat kasvupinda ja sünnivad ühise arutelu ja sünergia kaudu. Inimene on sotsiaalne olend ning vajadus koostegutsemiseks on minu hinnangul meie loomuses. Samas saame neid koostegutsemise oskusi edasi arendada, aga selleks on vaja head tahet ja järjekindlust. Oleme oma instituudis kogenud, et eelkõige töötajaid kaasates ja aktiveerides saavad tekkida uued toredad algatused, mis viivad elu edasi, tekitavad mõnusa küünarnukitunde ja motiveerivad meid kõiki oma tööd hästi tegema.
 

Kuidas saaksime suurendada kohalike õppurite huvi doktoriõppe vastu?
Me saame doktorante Eestist ligi tõmmata eelkõige siis, kui suudame vastata küsimusele milliseid võimalusi see haridus neile pakub pärast õpinguid ja kuivõrd see haridus on ühiskonnas hinnatud ja nõutud. Teame väga hästi, et doktoriõpe pole meie ühiskonnas piisavalt väärtustatud ning peame siin doktorantidega koos tegutsema. Lisaks peame vaatama ka laiemat pilti ning ajaga kaasas käima, et varustada doktorante lisaks ühes valdkonnas süviti minemise oskustega ka selliste oskustega, mis võimaldaksid doktorandil oma pädevusi ühiskonna jaoks selgemalt mõtestada ja lihtsamini arusaadavaks teha. Partnerite leidmine väljaspoolt ülikooli on siin möödapääsmatu, samuti usun, et suudame doktorante sellesse arutellu rohkem kaasates palju ära teha.
 

Millised probleemid vajaksid TÜHI-s või üldiselt Tallinna Ülikoolis lahendamist? 
Neid probleeme on mitmeid, kuid olulisematena tooksin esile töötasu, ülekoormatuse ning ka karjäärivõimaluste nappuse. Töötasu on viimastel aastatel küll kerkinud, kuid jääb siiski alla ootuste, eriti kui arvestada, et meie töötajad on oma valdkonna tipptegijad ja vääriksid ka tipptasemel palka. Meie inimeste suhteline ülekoormatus ja sellest lähtuv oht läbi põleda on tõsine ning vajab senisest palju rohkem tähelepanu nii inimlikust vaatepunktist kui ka ülikooli ja instituudi kui terviku jätkusuutlikkuse seisukohast. Uus tenuurisüsteem ei lahenda sugugi kõigi töötajate probleeme oma võimete optimaalseks teostamiseks – siin on vaja edasi mõelda, kuidas väärtustada enam nii praegusi tublisid tegijaid kui ka leida võimalusi noortele tegijatele. Ja muidugi seisan ka edaspidi selle eest, et oleksime keskkonnasõbraliku mõtteviisi eest aktiivsemalt väljas ja seda rohkem ka tegudes – see on oluline osa meie mainest vastutustundliku ja ajaga kaasas käiva organisatsioonina ja meil on siin veel palju teha.