Jaana Davidjants: "Sõjad toimuvad tänapäeval üha enam lahinguväljade kõrval ka internetis"
8. aprillil kaitses Jaana Davidjants Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktoritööd teemal "Participatory Social Media-Based Multimodal Storytelling of War and Conflict" ("Sotsiaalmeediapõhine multimodaalne osalev loojutustus sõjast ja konfliktist"). Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli professor Katrin Tiidenberg ning Tallinna Ülikooli professor Daniele Monticelli.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Mind ahvatles doktorantuuri astuma uurimisteema, milleks oli sõdade teemaline loojutustus sotsiaalmeedias, fookusega Süürial ja Armeenial. Millisel juhul kõnetab sotsiaalmeedias jagatav sõjamaterjal oma publikut ning kui palju on võimalik kaasa tunda kaugetele kannatustele – need olid laiemad küsimused, mis mind huvitasid.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Tegu on väga aktuaalse teemaga, kuna sõjad toimuvad tänapäeval üha enam lahinguväljade kõrval ka internetis. Sotsiaalmeedia platvormidel jagavad oma lugusid erinevad osapooled – nii sõdurid, trollivabrikud ja propagandavõrgustikud kui ka aktivistid või täitsa tavalised sotsiaalmeedia kasutajad.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Doktorantuur kindlasti lihtne pole, sest see tähendab ohtralt iseseisvat tööd ja planeerimist. Samas annab doktoritöö võimaluse mitte ainult maailma näha, vaid ka tööriistad, kuidas nähtut analüüsida ja mõtestada. Kuna olen hommikuinimene, siis mind aitas akadeemilise kirjutamise hommikusse ajastamine, ehk siis minu "salanipp" oli ärgata vahel enne koitu.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Kindlasti oli väga huvitav ja kasulik välitöö Liibanonis, sest Lähis-Idast kirjutada ilma seal käimata on raske. Kui sõjast räsitud Süüriasse oli ohtlik minna, siis naaberriigis Liibanonis oli 2018–2019. aastal veel situatsioon stabiilne (kahjuks see küll kõik muutus: 2019. aasta sügisel toimusid Liibanonis suured korruptsioonivastased protestid, mis laienesid rahutusteks; 2020. aastal leidis aset Beiruti sadamas raskekujuline plahvatus; 2024. aastal on käimas Iisraeli sissetung Liibanoni). Toonastest intervjuudest oli palju abi – süürlaste isiklik perspektiiv aitas mul uuritavat sotsiaalmeedia materjali paremini mõista ja kontekstualiseerida.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on Sinu jaoks "tark eluviis"?
Pakuksin mõned punktid lähtuvalt minu doktoritöö teemast:
- tähtis on olla teadlik, et raskeloomuline uurimismaterjal mõjutab ka uurijat. Teadmine, et emotsionaalne stress – või lihtsalt intensiivsed emotsionaalsed seisundid – on osa uurimuskogemusest, võib aidata vähendada nende mõju uurijale;
- vajalik on võtta pause ning vahel oma uurimismaterjalist eemalduda. Kuigi on tõsi, et meie uurimistöö osalistel (kes on märksa haavatavamas kontekstis) ei pruugi sellist võimalust olla, ei ole abiks ka see, kui uurija läbi põleb;
- uurimispäeviku pidamist on esile toodud kui head toimetulekumehhanismi. Uurimispäevik võib olla abiks materjali analüüsimisel ja seda saab kasutada uurimismaterjalina.
Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Mul oli kaks juhendajat – Katrin Tiidenberg ja Daniele Monticelli, tahaksin edastada oma tänud mõlemale. Kuna kirjutasin suurema osa tööst Katrin Tiidenbergi juhendamisel, siis sooviksin teda tänada inspireerimast, õpetamast, alati minu taga seismast, ning mis seal salata – vahel ka kätt hoidmast (kui minu peas erinevad potentsiaalsed katastroofid lahti rullusid).