Kahekõned eri ajastute naiskunstnike vahel

Raamatu autorid olid bakalaureuse- ja magistriõppe tudengid kasvatusteaduste, Aasia uuringute, Slaavi keelte ja kultuuride ning integreeritud kunsti, muusika ja multimeedia erialadelt. Projekti algatajad ja juhendajad olid TÜHI õppejõud Merilin Kotta ja Kaia Sisask.

Esmalt kaardistati peaaegu kaheksakümmend autoportreed, mis kujutasid naist maalimas. Seejärel valiti põhjalikumaks analüüsiks kakskümmend kaks maali. Maalide põhjal koostati üksteist dialoogi, andes sõna kunstnikele eri ajastutest 16. sajandist 20. sajandini ja juhtides tähelepanu kehtinud ühiskonnanormidele. Samuti võeti arvesse ruumilist mõõdet: esindatud on peamiselt Euroopa (Eesti, Rootsi, Itaalia, Poola, Belgia, Hollandi, Šveitsi, Prantsusmaa, Ukraina, Saksamaa, Iirimaa) kunstnikud, kuid näiteid on ka mujalt (Jaapanist, Indiast, Filipiinidelt, Mehhikost, USA-st). Kõik valitud kunstnikud töötasid oma erialal, osad saavutasid tuntuse õukonnas, teised kunstiõpetajatena. Dialoogide kaudu arutavad nad oma elukäikude, saavutuste, ajastunormide ja maalide üle. Valitud autoportreedel kujutavad nad maalimist või selle alustamist, puhkepausi, modelli vaatamist; grupiportreedele on aga jäädvustanud ateljees maalivaid kunstiõpilasi.

Maalidega on naised rõhutanud, et on meestega võrdsed kunstnikud. Nii jõuavad renessansiaja aadlidaamid Sofonisba Anguissola ja Caterina van Hemessen järgmisele järeldusele: „Ühiskond ei ole veel valmis, et ka naised võiksid vabalt maalida ja seda tehes kuulsaks saada. Meil sinuga on vedanud! Usun, et ühel päeval on naiskunstnikud meestega võrdsed ja austatud, selleks on vaja lihtsalt aega“ (tsitaat raamatust). Klassitsismiaegne Angelica Kauffmann aga tunnistab vestluses Judith Leysteriga järgmist: „Jah, naisena on tõesti keerulisem olla prominentne kunstnik. Aga tead, mida mina tegin? Ma ei soovinud piirduda portretisti kuulsusega, vaid tegin ka suureformaadilisi ajaloomaale, mütoloogilisi maale ja kirjandusteostel põhinevad töid. Ma tegin seda, mida minu ajastul peeti kõige kõrgemaks kunstiks ja mis oli meeste pärusmaa. Arvan, et ka meie mõlema autoportree järgi on selge, et meie, naised, oleme kunstnikud“ (tsitaat raamatust).

Projekt sai inspiratsiooni Ángeles Caso (2019) monograafiast Ellas mismas. Autorretratos de pintoras (Oviedo: Libros de la letra azul), mis toob välja, et naised on aegade jooksul loonud isegi rohkem autoportreesid kui mehed. Ühelt poolt olid nad endale käepärased ja tasuta modellid, teisalt said portree kaudu näidata kunstitehnilist meisterlikkust. Sotsiaalne-kultuuriline surve hea välja näha ja sagedased rasedused suurendasid neis ka enesevaatluse harjumust. Projekti võib pidada ka KUMU näituse “Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis” (2019–2020) edasiarenduseks: ühelt poolt on uuritud naiskunstniku loomingut maailmas laiemalt, teiselt poolt aga kitsa žanri piires. Kõige olulisem inspiratsiooniallikas olid kahtlemata maalid ise, nende mitmekesisus, kompositsioon ja isikupära. Kui barokiaegne Artemisia Gentileschi kujutab ennast kunstiallegooriana, siis Alice Neeli autoportreed (1980) võib tõlgendada nii, et see kaotab kujutatud kunstniku ja tema teose vahelise piiri, mida sageli markeerib molbert, ning kujutis maalib ennast ise.

Õpikogemuse kohta ütlevad osalejad, et nad oskavad nüüd maale põhjalikumalt analüüsida. Õppisid märkama detaile, mis võivad omada sügavamat tähendust, kui esmapilgul tundub. Suurt huvi pakkus valitud naiskunstnike elulugude uurimine ja lõpus ka dialoogide koostamine.

(Koostajad: Mariel Peetson, Jelizaveta Lapitševa, Merilin Kotta)