Humanitaarblogi

Kuidas näha maailma antropoloogi pilguga?

Kerli ja Eva lõpetasid antropoloogia eriala sel kevadel. Intervjuus avavad nad oma bakalaureusetööde tausta ning räägivad kogemusest välitöödel.

tüdruk ja raamatud

 

Kerli Saarelaid, kaitses bakalaureusetöö “Kasu vabatahtlikust tööst Tallinna Erasmus Student Networki näitel” 2018. aasta suvel.

Mida sa oma bakalaureusetöö raames uurisid?

Uurisin oma bakalaureusetöö raames noorte vabatahtlikku tööd tudengiorganisatsioonis ESN Tallinn

Miks valisid just selle teema?

Valisin selle teema, kuna olen ka ise päris tihedalt olnud seotud erinevate tudengitele suunatud vabatahtlike tööde ja tegevustega, kaasa arvatud ka ESN’is. Nagu ilmselt paljudele noortele, on tööellu astumine ning karjäärivalikud minu jaoks olulisel kohal. Tahtsin uurida, millist rolli mängib tänases ühiskonnas vabatahtlik töö noorte jaoks, mis paneb noori tegelema vabatahtliku tööga ning missuguseid praktilisi oskusi ja teadmisi nad seal endaga kaasa võtavad ja lõpuks, kuidas suhestub vabatahtlik töö noore tulevaste karjääriväljavaadetega.

Milline nägi välja Sinu välitöö?

ESN Tallinn on Tallinnas tegelev tudengiorganisatsioon, mille liikmed on eestlased ning välismaalased, tihti seotud Erasmuse välisõpingutega. Organisatsioon tegeleb Tallinnasse tulevatele Erasmuse tudengitele ning välistundegitele erinevate ürituste (reisid, kultuuriõhtud, peod, viktoriinid jm) korraldamisega, samuti ka nende igakülgse abistamisega. Käisin oma välitöö raames kohal erinevatel üritustel, koosolekutel ning office hour’itel. Panin kõik, mida nägin ja kuulsin ning mis emotsioone tundsin, kirja oma välitöö päevikusse (materjali tuli lõpuks paksu vihiku täis), hiljem kirjutasin märkmed ümber arvutisse. Tegin ka liikmetega intervjuusid, kus uurisin nende motivatsioonide kohta teha vabatahtlikku tööd ning kuidas vabatahtlik töö on neid mõjutanud. Minu välitöö kestis kokku umbes 6 kuud, kuid seal oli kindlasti aktiivsemaid ning vähem aktiivseid perioode. 

Mida oled õppinud kogemusest näha maailma antropoloogi pilguga?

Olen kindlasti õppinud rohkem inimesi kuulama ning jälgima, märkama pisidetaile ning süvenema asjadesse, mis jäid enne märkamatuks. Samuti olen õppinud looma seoseid ning nägema pealtnäha väikeste sündmuste, nähtuse ja sümbolite tähendusi ning  kuidas need toovad kumulatiivselt kaasa suuri muudatusi ning olla olulise tähtsusega. Antropoloogia on kindlasti õpetanud mind olema empaatilisem ning analüüsivam mind ümbritseva maailma ning selles toimuva suhtes. 

inimesed
Pilt on üritusest Dinner in the Dark, mis toimus Social Inclusion Days raames. Social Inclusion Days oli nädal pühendatud sellele, et mõista ja toetada rohkem erinevaid ühiskonnagruppe. Dinner in the Darki eesmärk oli tähelepanu pöörata nägemispuudega inimestele läbi isikliku taju, kuidas toimib üks kõige igapäevasem tegevus ilma ühe tajuta. 

 

Eva Antsov, kaitses bakalaureusetöö „Algus ja lõpp: patsiendid vajavad võimalust ja arstid vajavad abi“  2018. aasta suvel.

Mida sa oma bakalaureusetöö raames uurisid?

Olen viimase paari aasta jooksul jälginud, mida on Eestis kokku lepitud elu lõpu tahteavalduste ja ravipiirangute kohta ning kuidas hinnatakse selles arutelus inimese surelikkust. Arstiabi tehnoloogiline võimekus on viimastel aastakümnetel loonud elusid ja muresid, mida varem ei tuntud. Arstide töölaual on küsimused, mis mahus jätkata inimesi elus hoidva raviga, kui väljavaade elule on halb või võimatu. Ka patsiendi seisukohast on oluline mõelda, kas inimene soovib elada elu näiteks pelgalt kehana voodis.

Kui mitteelustamise temaatika paar aastat tagasi esimest korda minu kõrvu puutus, tundsin selles kohe atraktiivsust, lahendamatust, uudsust – tundeid, mis inspireerivad midagi ette võtma, alustama, kui selleks on vahendeid. Mul koos Eesti nooremarstide ühendusega oli. Olen õppinud arstiks ja töötanud erinevates Eesti haiglates ning aastaid olnud nooremarstide ühenduse liige. 2016. aasta kevadel moodustasime Elu Lõpu Juhiste huvigrupi, millega korraldasime elu lõpust ja meditsiinist seminare, arvamusfestivali arutelu, avalikke esinemisi. 

Samal ajal lõputööks sobivat allikat otsides leidsingi, et võiksin ettevõtmist jälgida antropoloogina. Avastades uurimistöö jaoks elu lõpu küsimused, taipasin ühtlasi, et oma varasemal haridusteel ja tööl, kuid ka lihtsalt Eestis elava inimesena ei olnud ma kokku puutunud mõistmisega, et inimeste suremise viisis võib olla valikulisust.

Miks valisid just selle teema?

Tundsin tõmmet tegeleda niivõrd filosoofilise teemaga - elu lõpp ja selle võimalik juhtimine, kavandamine. Samuti olin ise arstina tegutsedes Elu Lõpu Juhiste huvigrupiga lähedalt seotud ja mul oli käepärane seda kogemust antropoloogia õpingute raames kasutada.

Milline nägi välja Sinu välitöö?

Osalesin noorte arstide loodud Elu Lõpu Juhiste huvigrupi töös, mille liikmetel oli tekkinud äratundmine, et suremine haiglas vajab senisest teravamat tähelepanu. Jälgisin grupisise arutelu ja seisukoha kujunemist ning grupi ideede vastuvõttu Eesti meditsiinis. Selle kõrvalt tutvusin kirjandusega suremisest erinevates ühiskondades.

Käisin seminaridel, Surmakohviku vestlusõhtutel, Arvamusfestivalil, koosolekutel - kõikidel üritustel, mille korraldamisega huvigrupp seotud oli. Salvestasin arutelud diktofoniga ja  arutlesin välitööpäevikus toimunu üle. 

Mida oled õppinud kogemusest näha maailma antropoloogi pilguga?

Olen muutunud nii enesekindlamaks kui ka ettevaatlikumaks oma arvamuste esitamisel. Antropoloogid õpivad kunsti olema lahked teistsuguste maailmavaadete suhtes ja mõistma inimeste motiive. Kuid selle juures oskavad nad huvitavalt ja sageli vaimukalt näidata, mis just niimoodi asju vaadata saab. Antropoloogid seovad teooria-filosoofia ja inimeste tegevused-käibetõed ühte.

inimesed
11. mai 2017 toimus Kunstihoone galeriis vestlusõhtu Surmakohvik, kus kunstnik Flo Kasearu kutsus endale näituse raames külla intensiivraviarsti Katrin Elmeti ja kultuuriajaloolase Marek Tamme. Mina kasutasin üritust oma uurimistöö materjalina. 

Vastuvõtt Tallinna Ülikooli tasemeõppesse kestab 23. juunist 4. juulini! Loe lisa antropoloogia eriala kohta.