Lapik maa ja häälikuvälte teooria

Üks neist on kõigile tuntud – Mati Hindi hinnangul aga vale – häälikuvälte teooria, mille kohaselt on erinevalt teistest keeltest kõigil eesti keele häälikutel kolm pikkusastet, mis võivad eristada tähendusi. Teine on aga silbiprosoodia, silbivälte teooria, mis ligi saja-aastase vahe järel on taas muutunud üldtunnustatuks.

Emeriitprofessori jaoks on probleem selles, et vääraks osutunud mudeli jaoks loodud teooriaga opereeritakse ka paradigma muutuse järel. "Praegu oleme eesti keele ortograafia seletamisel ja õpetamisel, ka lugema ja kirjutama õpetamisel, skisofreenilises olukorras, kus 1880-ndatest peaaegu siiamaani valitsenud häälikuvälte teooriat ei ole enam võimalik pidada eesti häälikusüsteemi, foneetika adekvaatseks mudeliks, kuid aabitsad ja eesti ortograafia reeglid opereerivad endiselt lühikeste, pikkade ja ülipikkade häälikutega," selgitas ta.

Tänapäevases teoorias ei saa aga nendel terminitel Hindi väitel olla kolmikvastanduslikku sisu, nagu häälikuvälte teoorias. "Eesti ortograafia nn põhireeglid on nagu maailmapildi esitamine lameda Maa teoorias, et siis keeruliste teisendustega jõuda Eduard Ahrensi loodud eesti keele ortograafiani, kerakujulise Maa pildini," lausus esimesena Tallinna Ülikooli auliikmeks valitud Mati Hint.

Ettekande salvestis

Eesti teaduskeele konverentsi ettekannete lühitutvustused ja vaatmikud

Kokkuvõte Mati Hindi VI eesti teaduskeele konverentsi ettekandest

Meie teaduslikud teooriad ei ole tegelikkus, nad on kas vähem või rohkem adekvaatsed mudelid maailma mõistmiseks, võib-olla ka mõtestamiseks. Teooriad ei püsi paigal, neid arendatakse ja täpsustatakse ning üldjuhul eeldame, et täpsustatud ja põhjalikumalt verifitseeritud teooria on tegelikkuse parem mudel kui puudulikult verifitseeritud ja vastuoluline teooria.

Kui näiteks taldrikukujulise Maa teooria asemele hakkas tulema arusaamine kerakujulisest Maast, siis oli see uus arusaamine parem tegelikkuse mudel kui lameda Maa teooria. Mis juhtub terminite ja üldkeele sõnadega, kui nende tähendus maailmapildi (mudeli) muutudes teiseneb?

Kui Galileo Galilei ütles "Ta pöörleb siiski", siis jäid keelekasutusse sõnad ja sõnaühendid nagu päikesetõus ja päike tõuseb, päikeseloojang ja päike loojub, kuigi nende väljendite tõlgendus maailmapildina muutus kardinaalselt. Mõni väljend või terminina kasutatud sõna võib ka muutuda tarbetuks. Näiteks taevakummi mõiste ja see, kuidas taevakumm lameda Maa serval tuleb maapinnale nii lähedale, et seal ääre peal saavad elada ainult pudelipikkused pügmeed. Eesti keele häälikusüsteemi on meie emakeele teadusliku uurimise ajaloos esitatud kahe teineteist välistava põhimudeli abil: üks on kõigile tuntud häälikuvälte teooria (erinevalt teistest keeltest on kõigil eesti keele häälikutel kolm pikkusastet, mis võivad eristada tähendusi, nt koli – kōli – kȏli jne), teine on silbiprosoodia teooria, mis ligi sajaaastase vahe järel on taas muutunud üldtunnustatuks. 1960-ndatel alanud paradigmamuutus eesti häälikusüsteemi mudeldamisel on praegu seisus, kus eelmise teooria terminikasutus takistab praktika ja tänapäevase teooria kokkuviimist. Häälikuvälte teooria ei ole kokkusobitatav foneemiteooriaga, mis juba peaaegu 80 aastat on häälikusüsteemide mudeldamise ja seletamise vältimatuks aluseks.

Aga meie siin ja praegu oleme eesti keele ortograafia seletamisel ja õpetamisel, ka lugema ja kirjutama õpetamisel, skisofreenilises olukorras, kus 1880-ndatest peaaegu siiamaani valitsenud häälikuvälte teooriat ei ole enam võimalik pidada eesti häälikusüsteemi (foneetika) adekvaatseks mudeliks, kuid aabitsad ja eesti ortograafia reeglid opereerivad endiselt lühikeste, pikkade ja ülipikkade häälikutega.

Tänapäevases teoorias ei saa nendel terminitel olla kolmikvastanduslikku sisu, nagu häälikuvälte teoorias. Eesti ortograafia nn põhireeglid on nagu maailmapildi esitamine lameda Maa teoorias, et siis keeruliste teisendustega jõuda Eduard Ahrensi loodud eesti keele ortograafiani (kerakujulise Maa pildini).

Artikkel on avaldatud ERR Novaatoris (21.01.2019)