Lugejast tõlkijaks

Oled TÜHI üliõpilaste seas esimene, kes on praktika raames tõlkinud romaani hispaania keelest eesti keelde. Kuidas sa selle võimaluse leidsid?

Sõna “romaani” on siin kolmandas vältes – mina tõlkisin teosest vaid osa, suuremalt jaolt jääb see ikkagi Mari Laane arvele, kes on Toledo kirjastuse juhataja ning minu juhendaja. Praktikakoha leidmise eest pean tänama vist fortuunat. Teadsin kindlasti, et tahaksin proovida kätt ilukirjanduse tõlkimisel ning kuna Mari oli aastake tagasi mu hispaania keelde tõlkimise kursuse juhendaja, siis võtsingi esimesena ühendust temaga. Huvitaval kombel oli ta just eelmisel päeval jõudnud hr Llamazarese esindajatega kokkuleppele, et Toledo kirjastus avaldab eesti keeles teose „Distintas formas de mirar el agua“. Mari palus mul teha proovitõlke ning peagi hakkasingi romaani vaikselt lahti harutama. Ma tegelikult siiamaani imestan, et mulle selline ülesanne usaldati – asjad jooksid väga mõnusalt jonksu.

Olid varem lugenud Llamazarese „Kollast vihma“, mille 2007. aastal tõlkis Mariliin Vassenin. Kas ja kuidas see aitas sul autorit tundma õppida? 

„Kollane vihm“ on romaan, mis tegelikult avas minu jaoks hispaanlaste olemuse täiesti teisest küljest kui olin seda varem tundnud – ma tajusin selles raamatus midagi sügavalt tuttavlikku, seda eestlaslikku melanhooliat ja rusutust, mis näiteks „Tões ja õiguses“ valdav on. Llamazares tegeleb seal väga palju mineviku heidetud varjudega ning sellega, kuidas maastik inimest kujundab. Mulle on see teos kuidagi väga eriline. Llamazares räägib selles ju omaenda kodust – hääbunud Hispaania mägikülakesest – ning see teeb iga viimse kui osakese sellest väga ehedaks ja tundeliseks.

Kuidas tõlgitud romaan „Kollasest vihmast“ erineb? Kas avastasid tõlkides midagi uut Llamazarese kohta?

Minu jaoks on „Kollane vihm“ ja „Kuidas vaadata vett“ ühe puu kaks haru. Need mõlemad räägivad loo ühest väga jäärapäisest vanamehest ja kodukohast, mida ta kunagi maha jätta ei saa, samuti hargnevad mõlemad teosed laiali mälestustena. Eks uus romaan kinnitab, et nagu oma teoste vanamehed, ei suuda Llamazareski kuidagi oma sünnipaigast lahti lasta. Kui „Kollases vihmas“ rääkis ta ühest mägikülast Aragóni Püreneedes, siis uues teoses ei hakanud ta vaeva nägemagi, et oma koduigatsust mõnele kaugele tühjale külale kohaldada. Uue romaani tegevus toimub tõepoolest seal, kus Llamazares üles kasvas – uputatud Vegamiáni küla ümbruses Leóni provintsis. „Kuidas vaadata vett“ on aga „Kollasest vihmast“ kindlasti helgem: enamik tegelastest on vähemalt elus.

Millised olid kõige väärtuslikumad kogemused, mille praktikalt said? 

Sain kinnitust sellele, et armastan tõlkimist. Kuigi vahel, kui ühe lause peale kulub tund, on see ränk töö, siis lobedamatel aegadel mõjub tõlkimine mulle pigem rahustavalt. Muidugi oli praktika ka pisike pilguheit kirjastuse töösse – õppisin, et kui teos on tõlgitud, siis töö alles algab. Nii lähte- kui ka sihtkeele oskus, eriti sõnavara ja süntaktiline pool, arenevad tõlkides ka tohutult.

Mida soovitaksid neile, keda praktikaleminek alles ees ootab?

Mõelge, mis oleks teie ideaalne praktikakoht – ja siis minge sinna. Kui õnn ei aita, siis olge ise veidi pealetükkivamad. Teadvustage seda, et kõik alles õpivad ja arenevad, ka vanad tegijad, ja ärge heituge sellest, kui mõni töö tundub teie kogemuste jaoks liiga suur või raske. Kõik algab väikesest nikerdamisest.

Ja jumala eest, kui teie soov on ilukirjandust tõlkida, siis Mari Laan on suurepärane tõlkija ja juhendaja, kes ehk saab teid võimalusel abistada.