Margit Juurikas: "Ükskõik millise alaga sa ka ei tegeleks, keskendu sellele ja ole oma tegemistes kohal"
31. jaanuaril kaitses Margit Juurikas Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktoritööd teemal ""Enne tehnika, siis meel?" Nō ja kyōgen’i näitleja kehaline toimimine ja meeleline kohalolu". Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli teenekas professor Rein Raud ning Tallinna Ülikooli teadur Margus Ott.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Otsest "ahvatlust" ei olnud. Samas, kui oled mingit teemat juba aastaid uurinud ja kui sinus on endiselt säilinud tahe ja huvi valitud teemaga edasi minna, sellesse veel sügavamalt sukelduda, siis on ühel hetkel doktorantuur asjade loomulik käik.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Mina süüvisin oma doktoritöös jaapani klassikalise teatri teoreetilistesse tekstidesse. Dramaatilise nō-teatri traktaate on tänaseks piisavalt põhjalikult uuritud ning need on mõjutanud ka kaasaegseid Lääne teatriteoreetikuid, kuid koomilise kyōgen’i mõjukaim traktaat on üsna uurimata. Mina panin komöödia ja draama teooriad kõrvuti ning püüdsin näidata, et kui uurimuse keskmes on näitleja ning tema keha ja meele suhe, siis ei ole üks kunstivorm parem ega halvem kui teine – ehkki tavapäraselt väärtustatakse rohkem draamat.
Eesti inimene on sage teatrikülastaja, aga kui sageli mõtleb ta etendust nautides sellele, kui suur töö on tegelikult selle taga, et tema vaatajana saaks elamuse? Ilmselt mitte väga sageli. Minu doktoritöö keskendub küll jaapani klassikalisele teatrile, kuid usun, et muuhulgas aitab see laiemalt mõista ka näitlejapraktikat kui sellist. Loodan, et uurimus jõuab ka meie noorte näitlejatudengiteni. Kindlasti leiavad nad jaapani teatriteooriatest midagi, mida üle võtta ja lõpuks nad avastavad ehk sedagi, et arusaamad nō ja kyōgen’i näitlejast ja tema näitlejatehnilistest oskustest ei erinegi sedavõrd kaasaegsetest näitlejapraktikatest.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Mina kirjutasin suure osa oma doktoritööst paralleelselt ülikoolis loenguid pidades. Õpetamist ja juhendamist oli üsna keeruline kõrvale lükata, mistõttu töö valmimine venis, samas inspireerisid tudengid mind uurima ja kirjutama.
Aga kõige suurem motivaator tuli olla endale ise. Enda jonnakas sihikindlus ja huvi valdkonna vastu olid peamised, mis minu puhul töötasid.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Naljakad seigad seonduvad pigem n-ö välitöö ehk teatrikülastusega. Tōkyō tuntumas nō-teatris käies on mind ikka muigama pannud, kui kuulen etenduse ajal norskamist või kui vaheajal kuulen, kuidas üks kimonosse riietatud vanem naisterahvas küsib teiselt tõsimeeli, kumb oli enne: kas nō või kabuki? Kui nō-teatris norskamise olemusest olen ajapikku hakanud aru saama, siis teise näite puhul on paratamatult tekkinud tahtmine minna juurde ja küsida: „Kui Te nii paljutki ei tea, siis mida Te siin üldse teete?“ Õnneks julgust või jultumust seda küsida mul olnud ei ole…
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on Sinu jaoks "tark eluviis"?
Tark eluviis… Klassikaline jaapani teater on mulle õpetanud, et ükskõik millise alaga sa ka ei tegeleks, keskendu sellele ja ole oma tegemistes kohal. Seega võiks tark eluviis tähendada seda, kui sa võtad oma (elu)ala või kutset/kutsumust mitte lihtsalt praktikana, vaid just nimelt eluviisina, mida toetab nii vaimne kui ka füüsiline areng.
Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Minul vedas – mul oli doktoritööl kaks juhendajat. Rein Raud toetas mind Jaapani suuna, Margus Ott aga Hiina suuna ja filosoofia poole pealt. Eks nad mõlemad üritasid mind ohjeldada, et ma kõveratele kõrvalteedele ei eksiks. Olulisem oli aga ehk see, et nad süstisid minusse julgust asjaga lõpuni minna. Usun, et nii mõnelgi doktorandil on olnud hetk, mil ta on valmis töö jätma kus see ja teine. Sellisel puhul on juhendaja julgustus äärmiselt vajalik.