TLÜ blogi

Margus Vihalem: sea esmalt väiksemad sihid!

Maikuu on liikumiskuu, tõdetakse ka Tallinna Ülikoolis. TÜHI direktor Margus Vihalem räägib sellest, et saavutusrõõm ei eelda alati tõsist eneseületust.

bänner

Tegelen liikumise ja spordiga nii kaua, kui mäletan. See on regulaarne ja hädavajalik osa minu elust, sama vajalik nagu hingamine või intellektuaalne tegevus. 

Liikumis- ja spordipisikuga nakatusin juba lapsepõlves, kui pärast koolist koju jõudmist tuli vanemate äraolekul endale ise tegevust leida: elades maal, võtsin tavaliselt ratta, või talvel suusad, et omapäi ümbrust uudistama minna.

Hiljem on äratundmine, et liikumises on elu, ainult süvenenud. Lisaks jalgrattaga sõitmisele naudin väga rulluisutamist (ja talvel uisutamist) ning jooksmist. Jooksmisega olen tegelenud ehk kõige rohkem ja püüan jätkuvalt vähemalt kolm korda nädalas leida õhtutundidel aega üks pikem ring teha. Olen jooksnud mitmeid maratone, nii organiseeritult ajavõtuga kui ka lihtsalt oma lõbuks ja naudin pikamaajooksu väga.

Miks mulle meeldib joosta? Sest see on omamoodi meditatsioon, aitab hästi vaimse väsimuse vastu ja loob suurepärase enesetunde. Eriti hästi on see aidanud kiiretel ja pingelistel perioodidel – näiteks doktoritöö lõpetamise ajal sain just jooksmisega tugeva vaimse pinge ilusasti kontrolli alla ja tundsin, et olen pärast pikemat jooksuringi taas vaimselt värske ja valmis jätkama. Tähtsusetu pole ka see, et jooksmine ja muu aktiivne liikumine looduses aitab ümbritsevat keskkonda paremini tundma õppida ja väärtustada.

Kui eelnev regulaarne liikumisharjumus puudub, ei pruugi jooksmine või muu aktiivne liikumisviis kohe häid emotsioone tekitada. Liikumise intensiivsust tuleb tõsta vähehaaval ja läbimõeldult – väga hästi aitab, kui seada endale esialgu väikeseid eesmärke, sest saavutusrõõm ei eelda tõsist eneseületust. Motiveerib eelkõige ikka rõõm heast enesetundest.