Humanitaarblogi

Mari Uusküla: värvinimed köitsid mind juba lapsepõlves

Mainekas ajakirjas Psychological Science avaldati artikkel, mille kaasautoriks on TÜHI lingivstika ja tõlketeaduse dotsent Mari Uusküla. Milline on tema värvide uurimise teekond ja millised põnevaid avastusi on ta sellel teekonnal teinud?

Mari Uusküla

Teie artikkel avaldati väga mainekas ajakirjas Psychological Science. Praeguseks on ajakirjas avaldatud artikleid, mille kaasautoriks on eestlane, alla kümne. Kirjelda, milliseid emotsioone see tekitas.

See on väga suur tunnustus. Muidugi teeb teadlasele rõõmu ju iga artikkel, mis mõnda ajakirja vastu võetakse ja avaldatakse, kuid seekord on tegemist tõepoolest ühe maailma mainekaima psühholoogia ajakirjaga ja ma ei ole isegi psühholoog. Olen äärmiselt õnnelik, et mul on olnud võimalus töötada koos Lausanne’i ülikooli psühholoogide Christine Mohr’i ja Domicele Jonauskaitega ning 2019. aasta sügisel ja 2020. aasta jaanuaris käisin ma ise Lausanne’is külalisteaduriks, töötades selle artikli intensiivse retsenseerimise faasi ajal külg-külje kõrval oma kolleegidest psühholoogidega.

Kui peaksid sedasama emotsiooni kirjeldama mõne värviga, siis millise värviga kirjeldaksid?

Selline armas heleroosa või helekollane. Mõlemad on rõõmu värvid. Olen end ka nende värvidega oma praeguses eluhetkes ümbritsenud. Aga ma olen ka kahe väikse armsa tüdruku ema, nii et roosast ei saa üle ega ümber. 

Oled värve uurinud juba päris pikka aega. Palun kirjelda oma värvide uurimise teekonda.

Teaduslikult hakkasin ma värve uurima Tartu ülikooli bakalaureuseõppes, kui kirjutasin oma esimese teadustöö ungari keele värvinimedest: kogusin kokku kõik ungari värvinimed, mille ma sõnaraamatutest leidsin, käisin ka Ungaris välitöid tegemas ja värvinimesid kogumas. Magistriõppes sai minu juhendajaks Urmas Sutrop, kes õpetas mulle, kuidas kontrollitud meetodiga värve koguda ja nii olen ma värvinimesid kogunud. See teekond on olnud pikk ja värviline. Ma olen ju pärit kunstnike perest, mu neiupõlvenimi on Bogatkin, maalikunstnik ja akvarellist Valli-Lember Bogatkina oli minu vanaema, keraamik Georg Bogatkin on minu isa ja ema skulptor Airike Taniloo-Bogatkin. Värvinimed köitsid mind juba lapsepõlves, kui lavastasime koos vennaga vanaisa skulptor Endel Taniloo ateljees Ellen Niidu “Suure maalritöö”. Läks aga nii, et meist vennaga ei saanud kummastki kunstnikku, aga samas teadsin ma alati, et tahaks oma praegust eriala kindlasti kuidagi kunstiga siduda ja üks võimalus on uurida värve keeleteaduse või psühholingvistika aspektist. Olen uurinud üsna mitme Euroopa rahva juures: Eestis, Soomes, Ungaris, Tšehhis ja Itaalias. Doktoritöö materjali kogumiseks õppisin ära itaalia keele ja itaalia keele kaudu ka tšehhi keele, kuna elasin tol ajal Itaalias. Ma olen avaldanud teadustulemusi mitmes ajakirjas mitmel eri teemal, alustades sellest, millised on keeltes põhivärvinimed, milline on värvinimede tähendus, kuidas värve kategoriseeritakse ja kuidas värvinimede tõlkimine tekitab päris palju peavalu. Juba paar aastat uurin ma värvide seotust emotsioonidega ja värviassotsiatsioone ehk siis vabu seoseid, mis inimestel värvidega tekivad. Tuleval aastal peaks Tallinna Ülikoolis toimuma ka mainekas konverents Progress in Colour Studies, mis sel kevadel koroonaviiruse tõttu ära jäi. Värvid on ideaalne uurimisaines, et saada aru keele, meele ja taju seostest ja nagu öeldakse - tõeline armastus kestab igavesti. Nii palju on veel uurimata!

Mis oli uurimistulemuste juures kõige üllatavam?

Kui rääkida Psychological Science’s avaldatud artiklist, siis on kõige üllatavam ikkagi see, et väga paljudes keeltes ja kultuurides on arusaam värvidest ühesugune. Värvidega seostuvad inimestel sarnased emotsioonid, olenemata sellest, kus nad elavad või mis keelt räägivad. Samas on muidugi väga palju keeli ja kultuure, kelleni meie uurimus ei ulatu, seega on tööpõld endiselt lai.

Kas on olemas positiivsed ja negatiivsed värvid?

Nii võib vist öelda küll. Värvide positiivsus või negatiivsus sõltub eelkõige sellest, milliseid emotsioone me nendega seostame ja kas me oleme emotsioone harjunud pidama negatiivseks või positiivseks. Näiteks on kollane värv valdavalt positiivne, seda eriti meie laiuskraadil, kus päikesevalgust on vähem. Ekvaatoril kõneldavate keelte ja seal elavate rahvaste jaoks on aga kollane palju vähem positiivne värv. Punane on huvitav, sest see on seotud väga tugevalt kahe vastandliku emotsiooniga - armastuse ja vihaga. Seega on raske öelda, kas punane on positiivne või negatiivne, aga nagu paljude asjade puhul, sõltub siingi kõik kontekstist ja sellest, kuidas me mingis situatsioonis punast tajume. Sinine ja roheline on üdini positiivsed värvid - neid oleme harjunud ka looduses nägema. Samas on inglise keeles metafoor feeling blue, mis tähendab kurb olemist.  Kui tulemusi vaadata, siis on inglise keele kõnelejate jaoks sinine ka kurbusega seotud. Lilla aga on huvitav. Tundub, et lilla on bipolaarne, nagu punanegi, aga selle erinevusega, et kui punane seostub kõigil maailma rahvastel nii armastuse kui ka vihaga, siis lilla liigitamine positiivseks või negatiivseks sõltub suuresti kultuurist ja keelest. Ehk on küsimus ka selles, millist sõnatüve lilla jaoks kasutatakse: lilla, violetne ja purpur tekitavad ka eesti keele kõnelejas erinevaid emotsioone. Püüame seda oma järgmises uurimuses süstemaatiliselt välja selgitada ning seekord ei uuri me ainult seda, milliseid emotsioone lilla sõnad meis tekitavad, vaid seda, milliseid vabu assotsiatsioone oskame nendega välja tuua.

Milliseid huvitavaid avastusi oled värve uurides teinud?

Neid on nii palju, et raske on midagi konkreetset välja tuua. Üks huvitav mittekeeleline küsimus on see, kuidas me värve kategoriseerime: näiteks itaalia keeles on kaks või isegi kolm erinevat sinist, mis on itaalia keelt emakeelena kõnelejate jaoks niisama erinevad nagu eestlasele sinine ja roheline. Samas on mõtlemine ja ka kategoriseerimine paljuski keeleline: kui palusime itaallastel, venelastel, eestlastel ja inglastel jaotada sinist värvi värvitahvlikesi sarnasteks rühmadeks, jaotasid itaallased ja venelased värve vägagi süstemaatiliselt, samas kui inglased ja eestlased jagasid igaüks värvid nii, nagu neile parasjagu hea tundus. See näitab, et kategoriseerimise taga on keeleline mõtlemine: me mõtleme keelelistes kategooriates. Samuti on huvitav see, et kui palume mis tahes keele kõnelejal loetleda nii palju värve, kui ta teab, alustab katseisik väga sageli punasest, seejärel tulevad sinine, kollane ja roheline, millele järgnevad must ja valge ning neile omakorda roosa, lilla, pruun, oranž ja hall. Brent Berlini ja Paul Kay 1969. aastal avaldatud põhivärvinimede teooria järgi võib just neid 11 värvinime pidada nn põhivärvinimedeks. Aga meie katseisikud ju seda ei tea, vaid nimetavad neid värve lihtsalt loomulikust intelligentsist. See on väga huvitav tulemus!

Uuringus selgus, et kõige neutraalsem värv on pruun ning see ei tekita inimestes kuigi palju emotsioone. Miks see nii on?

Pruun on ju igav nagu beežki. Olles kõige looduslikum ja maalähedasem värv on ta kuskil taustal alati olemas ja seepärast ei tekita ta ka erilisi emotsioone. Ta on n-ö rahulik värv, samas on muidugi inimesi, kellele pruun üldse ei meeldi. Pruunil on väga palju varjundeid beežist tumepruunini ja kuna me ei näidanud oma katses katseisikutele värve, vaid värvisõnu, võis igaüks ise mõelda, millisele värvile parajasti soovis. Põhjus, miks me näitasime värvide asemel värvisõnu, on väga proosaline: meie katses osales 4883 katseisikut ja me ei saanud kontrollida nende arvutimonitoride kalibreerimist ega saanud teada, milliseid värve nad oleksid oma arvutist näinud. Seega valisime värvisõnad. Ju siis värvisõna pruun ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Kui oleksime näidanud teatud pruuni värvi, oleks ehk see seostunud inimestel vastikuse või häbiga. Sellepärast ongi vaja teha mitmeid järelkatseid ja üheks selliseks on kindlasti kontrollitud tingimustes värvide näitamine ekraanil, kus palutakse värve emotsioonidega seostada. Kolleegid Lausanne’i ülikoolist on sellel teemal juba artikleid avaldanud.

Suur osa maailmas elavatest inimestest tunnetavad värve sarnaselt, kuid on ka mitmeid erandeid. Palun too näiteid eri kultuuridest.

Üheks huvitavaks näiteks on värv, mis seostub kurbusega. Lääne kultuurides on selleks must, mis on ju meil leinavärv. Ida kultuurides aga on kurbuse värviks valge ja nii näemegi oma tulemustest, et Hiina andmestik erineb just selle seose poolest - seal kantakse matustel valget. Seega võib musta ja valge tajumist kurvana ja seostamist kurbusega pidada kultuuriliseks nähtuseks. Samuti on huvitav lilla, nagu juba mainisin. Lillal ei ole mingit ühtset emotsioonimustrit, millega kõikide keelte kõnelejad seda seostaks. Eestlaste jaoks on lilla pigem positiivne, itaallastel ja kreeklastel aga seostub kurbusega. Värviajaloolane Michel Pastoureau on oma raamatus “Les couleurs de nos souvenirs" ‘Meie mälestuste värvid’ maininud juhtumit, kus prantsuse koolilapsed tõid välja, et lilla seostub halva endega. Ta seostab lillat keskaegse ladina keelega, kus lilla tähenduseks oli pool-must. Kui täisleina värviks võis pidada pärismusta, siis tumelilla oli katoliku kirikus kasutusel poolleina tähenduses ning seda seost märkame meiegi oma andmestikus: kreeklased seostavad tumelillat kurbusega nii tugevalt, et see on üks kultuuriliselt esiletulev seos. Püüamegi oma järgmises artiklis välja selgitada, mis lilla värvi taga ikkagi on. Üldiselt aga seostuvad väga paljud värvid vägagi universaalselt samade emotsioonidega üle maailma.


Loe lühikokkuvõtet artiklist ja uurimusest.