Professor Piret Viirese kõne EV100 aktusel

Lugupeetud rektor, professorid, head kuulajad!

Mul paluti kõneleda eesti keele ja eestluse püsimajäämisest ja Tallinna Ülikooli rollist selles. Selles küsimusepüstituses on näha ohutunnet ja eeldust, et meil nagu ei olekski võimalik tagada eesti keele ja eestluse püsimajäämist. Kas see nii aga ikka on? Eesti keele positsioon ei ole kunagi olnud nii hea kui praegu. Ennekõike muidugi sellepärast, et eesti keel on Eesti Vabariigi riigikeel ja eesti keele kasutamist ja arendamist kõigis valdkondades toetavad seadused, ennekõike põhiseadus ja keeleseadus. Eesti keel on ka arvutikeel ja eesti keel on kõrghariduskeel. Seega – objektiivselt on eesti keel väga heas olukorras. Eesti keel on meie keel, ilus, tõuseb taevani laulu tuules üles ja otsib omale igavikku.

Kus on aga oht? Oht on selles, mida me ise teeme. Me ise lükkame eesti keele kasutussfääre koomale. Võib-olla häbeneme oma keelt? Pelgame oma keelt kasutada? Arvame, et meie keel on raske ja väike ja kuna seda on raske õppida, siis on meil parem suhelda maailmaga inglise keeles? Toome inglise keele nii kõrgharidusse, teadusesse kui ka oma välismaalastest tuttavatega igapäevasesse suhtlemisse?

Tahaksin teile siinkohas jutustada kaks väikest lugu. Olin mõned aastad tagasi eesti kirjanduse tõlkijate seminaril Käsmus. Tõlkijaid oli palju, üle terve maailma. Juhtusin jalutama väikese grupi järel, kui läksime Kuradisaare poole. Minu ees kõndisid sakslane, ungarlane, soomlane, prantslane. Nad vestlesid omavahel. Ja nad vestlesid eesti keeles. Eesti keel oli nende jaoks ühine keel.

Teine lugu on siitsamast Tallinna Ülikoolist, kus sõin lõunat kohvikus Oaas. Minu kõrvalalauas istusid mu enda head kolleegid humanitaarteaduste instituudist professor Karsten Brüggemann, sakslane ja professor Daniele Monticelli, itaallane. Nende lauas ei istunud ühtki eestlast, aga nad vestlesid omavahel eesti keeles. Eesti keel oli ka nende jaoks ühine keel.

Ma toon need juhtumid välja seepärast, et need on erandlikud. Me ei ole harjunud, et eesti keel võib olla lingua franca Eestis elavate eri rahvuste jaoks. Aga see võiks olla pigem reegel kui erand. Eesti keel võib olla suur keel. Ja siin on nüüd asjad, mida me saame ise teha, nii ülikoolis kui oma igapäevases elus. Miks läheme me üle inglise keelele, kui meie seltskonnas on välismaalane, kes ometi heameelega räägiks eesti keelt, õpiks rääkides? Miks loome me juurde ingliskeelseid õppekavu, mitte ei aita välisüliõpilastel eesti keelt õppida, et nad saaksid õppida eestikeelsetel õppekavadel? Kui me oleme mures, et meid on rahvusena vähe, siis on meil võimalus eesti keelt ja kultuuri levitades endid suuremaks teha.

Mida me saaksime teha? Mitte kasutada inglise keelt kergekäeliselt igapäevases elus. Kui meie ülikooli tulevad välisõppejõud ja välisüliõpilased, siis aidata neil eesti keelt õppida, rääkida oma kolleegide ja kaasüliõpilastega eesti keeles, neid toetada. Samuti toetada ja aidata välisüliõpilasi, kui nad tahavad õppida eesti keeles. Olgem uhked oma ilusa keele üle ja püüdkem üha rohkem inimesi seda keelt õppima ja rääkima panna.

2006. aastal kirjutas Toomas Henrik Ilves üleskutse "Teeme Eesti suuremaks!" Kui me uhkuse ja auga levitame eesti keelt ja kultuuri ja üha rohkem inimesi hakkab seda keelt ja kultuuri armastama, siis me olemegi teinud Eesti suuremaks. Me võime alustada juba täna ja siit, meie Tallinna Ülikoolist.

Head Eesti sünnipäeva meile kõigile! Elagu Eesti!