Tõnu Viik: kriisidest sünnib uus normaalsus
Kas me hakkame tulevikus mõtlema laulupeost kui millestki õõvastavalt ebahügieenilisest? Või on tal ehk potentsiaali muuta maailma nii nagu teine maailmasõda, mis pani rahvusluse põlu alla?
Teinekord piisab ka poolest aastast, et mitte tahta endise elu juurde naasta.
Kriisidest saab mõtelda kahte moodi. Üks variant on arvata, et kriis on normaalsust ajutiselt riivav häire, teine variant on mõelda, et vana normaalsus enam ei taastugi – kriis kehtestab uue normaalsuse.
2020. aasta koroonakriisi kontekstis oleneb selle dilemma lahendus vastusest küsimusele: kas COVID-19 muudab jäädavalt meie mõtlemist ja käitumist, ideaale ja tarbimisharjumusi? Ja muidugi ei pea vastus olema 100% üks või teine. Kõige tõenäolisem on see, et mõned asjad muutuvad, kuid teised jäävad endiseks.
Õõvastav laulupidu?
Küsimus on selles, kas muudatuste ulatus hakkab meile tagantjärele tunduma uue normaalsusena või mitte. Kas meie väärtused ja hoiakud tõepoolest teisenevad? Kas me näiteks hakkame tulevikus mõtlema laulupeost kui millestki õõvastavalt ebahügieenilisest? Kas meie reisilust, milleks me kulutame enneolematu hulga ressursse ja mille puhul veedame (koos lastega) tunde ja tunde tihedalt täis topitud lennukites, hakkab tulevikus tunduma ebaeetiline? Kas distantsõppest ja kodukontorist kasvab välja uus töö- ja eluviis? Kas poodlemine kolib lõplikult internetti ning kontserdid ja etendused kaotavad jäädavalt saalis tihedalt koos istuva publiku?
Praegu ei ole veel mõistagi põhjust koroonakriisist nii radikaalseid muudatusi oodata, sest me loodame, et võib-olla poole, võib-olla pooleteise aasta pärast taastub vana elukorraldus. Aga isegi pool aastat on pikk aeg ja sedamööda, kuidas kehtiva normaalsuse iseenesestmõistetavus hajub, võime jõuda olukorrani, kus me ei soovigi enam kõige varasema taastumist.
Kõige suurem normaalsuse muudatus võib kasvada välja suhtumisest teistesse inimestesse. Kui me hakkamegi arvama, et suure hulga teiste ligidal olek ei ole midagi toredat (koosviibimistel või tähistamispidudel) ega neutraalset (lennukis, kontserdil, ühissõidukis), vaid hoopis ohtlikku, ebahügieenilist või isegi ebaeetilist. Kui teisi tuleb hakata vältima, siis saab virtuaalsetest kontaktidest aina enam norm, nagu see praegu on pankade või riigiasutustega suheldes. Polikliinikute kõrval võtab koha sisse telemeditsiin, koolimajade ja kontsertide asemele tuleb e-õpe ja kodukino.
Võimalik, et me oleme teel olukorra poole, kus kogu suhtlus väljaspool intiimset pereringi ja muid hädavajalikke kontakte muutubki virtuaalseks. Sel juhul kogeme me praeguse, kampaania korras kehtestatud sotsiaalse distantseerimise tingimustes tuleviku elu.
Kurblik väljavaade
See on kurblik väljavaade. Inimloomuse sotsiaalne mõõde känguks kõige selle võrra, mida annab meile mitte virtuaalselt, vaid kehalise kohalolu kaudu ühise ruumi jagamine. Samal ajal oleme mõnede asjade puhul virtuaalsusega juba harjunud. Näiteks ei tekita virtuaalne raha meis mingit võõristust, virtuaalne fotograafia, muusika või kirjavahetus samuti mitte, ajalehtede virtuaalne lugemine on saanud enam kui tavaliseks.
E-kirjad on tegelikult muutnud meie tööelu rohkem kui ükski järgmine digitaalne leiutis. Teiste asjade puhul ei ole nende virtuaalsus veel lõplikult omaks võetud, nagu näiteks poodlemine, lugeriga raamatute lugemine, virtuaalsed koosolekud, arsti konsultatsioonid või kodukino formaadis kontserdielamused.
Tehnoloogilistel muudatustel on kalduvus ilmuda meie ellu märkamatult, me saame neist teadlikuks alles tagantjärele. Kriisid seevastu muudavad elukorraldust hoopis teistmoodi, teadvustatud ja suunatud poliitilise tegevuse kaudu.
3000 vs. 50 miljonit inimest
Mõistagi ei käivita kaugeltki iga kriis poliitilist tahet midagi muuta. New Yorgi kaksiktornide rünnakus hukkus ligi 3000 inimest ja selle tagajärjel muutus kogu maailma lennujaamade töökorraldus. 1918. aasta Hispaania gripi tagajärjel suri 20–50 miljonit inimest, mispeale osas riikides hakati juurutama riiklikku tervishoiusüsteemi. Kuid ei midagi nii mastaapset nagu eelmise näite puhul.
Teise maailmasõja õudused mõjusid läänemaades seevastu sellise astme katastroofina, et see võimaldas Lääne-Euroopa poliitikutel langetada terve hulga seni mõeldamatuid ja utoopilisena tundunud otsuseid. Rahvuslust tõmmati koomale, rajati koostööorganisatsioone riikide vahel, mille elanikud (ja populistlikud liidrid) olid seni pidanud üksteist vaenlasteks ja koostööd rahvuslike huvide reetmiseks. Investeeriti teadusesse, sealhulgas riikidevahelistesse teadusprojektidesse (näiteks CERN-i hakati planeerima 1950 ja tööd alustati 1954).
Demonstreerimaks oma ülekaalu sotsialistlike riikide ees rajati inimkonna ajaloo kõige kõrgemate standarditega heaoluühiskonnad. Tasapisi püüti rahvahulkadeni viia veendumus, et rahvuslus on lääne allakäigu põhjus, mitte edasiviiv jõud, nagu usutakse neis riikides, kes ennast selle abil Nõukogude Liidu haardest vabaks võitlesid.
Alternatiiv jäi alles
Inimesed ei ole üldiselt altid oma mõtlemis- ja käitumisharjumusi muutma. Tavaliselt me teeme seda siis, kui midagi muud enam üle ei jää. Teist maailmasõda tajuti sellise normaalsust purustava sündmusena, mis sundis mõtlemist muutma ka tuumikväärtuste puhul. Lääne-Euroopa riikide poliitiline eliit sai võimaluse rahvusvaheliseks tegevuseks, sest kõige laiemad rahvahulgad olid valmis vanadest väärtustest loobuma. Mõistagi ei olnud see loobumine ühetaoline, konsensuslik ega lõplik. Selles küsimuses ei vahetanud uus normaalsus vana lõplikult välja, vaid jäi konkureerivaks alternatiiviks.
Need uuendused, mis ei ole konfliktis meie seniste elu- ja mõtteviisi toetavate ideedega, levivad märkamatult. Me ei taju kuigivõrd, kuidas nad normaalsust muudavad, meenutagem kasvõi e-kirjade tulekut. Me ei saanud ühelgi etapil aru, kui ulatuslikult nad töökorraldust muudavad. Avalikes kohtades suitsetamiskeelu kehtestamine seevastu tekitas vastuväiteid, mis toetusid inimvabaduste ja liberaalse ühiskonnakorralduse alusväärtustele.
Kõige raskem ongi nende uute ideedega, mis riivavad meie usku ja väärtusi, eelkõige sellistega, mis puudutavad meie individuaalset või kollektiivset identiteeti. Sellepärast põrkaski Lääne-Euroopas veel üsna hiljuti levinud arusaamine rahvuslusest kui anakronistlikust maailmavaatest Ida-Euroopa kollektiivsete tõekspidamiste seinalt tagasi nagu vesi hõõguvalt raualt.
Pikema vinnaga keskkonnakriis
Või võtame ühe rahvuslusest aktuaalsema näite: kuna CO2 heitkoguse vähendamise vajadusest tulenevad ideed on vastuolus kasvupõhise majandusmudeliga, mis on üks meie alusväärtusi, siis ei ole heitgaaside radikaalse vähendamise vajadust võimalik valitseva diskursuse raames aktsepteerida.
Valitseva enamiku arvates seisneb ainus võimalus keskkonda säästa järjekordses teadusse ja tehnoloogiasse investeerimises – nii et me võiksime jätkata praegust eluviisi, ilma et maailm imetajatele elukõlbmatuks muutuks. Selle visiooni järgi kasutab tulevikus veel suurem hulk inimesi autot samade sõitude jaoks kui praegu, ainult et autodel on elektrimootorid. Järelikult jätkame teede laiendamist ja suurendame veelgi linnakeskuste läbilaskevõimet, kusjuures teadusesse tegelikult investeerida ei tahakski. Ühesõnaga, heitgaaside vähendamine on tore, aga lisakulutusi ega elumuudatusi selle nimel teha ei tahaks. Keskkonnakriisi ei tajuta veel sedavõrd kriisina, et see motiveeriks meid oma elu muutma.
Koroonakriisist aga ei saa loodetavasti tõsine elumuutja.
Artikkel on avaldatud Eesti Päevalehes (22.04.2020)