Tõnu Viik: Traktaat Päikesest ja päevitamisest

Päevitamist võib pidada kas keha orjamise viisiks või siis päikesekummardamise erivormiks. Esimesel juhul on see tegevus, mille eesmärk on naha pruunistamine esteetilistel eesmärkidel. Siin kasutatakse meile lähimat taevatähte kosmeetilise vahendina nahavärvi tuunimiseks – umbes samamoodi nagu praepanni enne liha ahjupanemist. Ainult et ahju asemel sukelduvad päikesepruunid inimkehad õhtul linna- või maaellu ja heidavad hiljem rahulolevatena voodisse, kus nende keha kontuurid valgete linade vahel jälle kraadi võrra kontrastsemad on.

Mõnedes kultuurides on teatud ajalooperioodidel päikesepruunistatud nahka ilusaks peetud, ning ka meie oma rahva ajaloolise saatusega paikneme just nimelt selles punktis. Meditsiinilisest ja psühholoogilisest seisukohast on päevitamise tulemused küsitavad, aga ega teadlaste targutamine meie päevitamisrõõmu pärsi. Justkui kättemaksuks avaldavad nad artikleid päevitamise psühhopatoloogiast, mis käsitlevad päevitamise ja päevituse muutumist sundmõtteks ja kohustuseks. Aga kes neid artikleid ikka loeb – on suvi ja me läheme randa.

Peame silmas pidama, et päevitamise ja päevitumise vahel on suur erinevus. See on nii suur, et mõned tänapäeva filosoofid kirjutaksid selle sõna kaksikveega: erinewus. Kõik päevitunud ei ole veel tingimata päevitajad, ning ainult mõned päevitajatest – need, kes on oskuslikumad – saavad päevitunuks. Päevitumine võib olla ka eesmärgistamata ja tahtmatu tulemus teiste tegevuste ja elustiilide juures, samal ajal kui päevitamise puhul on inimese naha termofüsioloogilised muutused tegevuse otseseks eesmärgiks. Kui ma oleksin prantsuse filosoof, siis ma pühendaksin niisugusele tegevusele eraldi filosoofilise termini: päewitamine. Ja ma kutsuksin eriti meisterlikke päevitajaid päewitajateks. Aga eesti filosoofid ei pea enda kehtestamiseks imelikke termineid looma, nii et jätame selle kõrvale.

Päikesekummardamise puhul liigub tähelepanu fookus naha värvuselt valgusallikale endale. Päikesekummardamist on kahte tüüpi. Esimesel juhul on see millegi puuduva igatsemisest tõukuv positiivne tähelepanu – nii nagu näiteks hea sõbra puhul, keda pole ammu näinud, keda me oleme hakanud igatsema, ning kes siis ootamatult välja ilmub. Meie laiuskraadil on Päike just selline olend. Harva on ta meiega liiga palju – tüdimuse või tülpimuseni. Oma elukogemusest lõunapoolsetes maades mäletan hästi, et umbes aasta jooksul omandasin ma harjumuse Päikest vältida kui vähegi võimalik – nii nagu seda ka kõik teised tegid. Aga Eestis on soe ja päikeseküllane päev, nagu vanasti oli kirikupüha. Seda on patt mitte tähistada. See tähendab, mitte sellele tähelepanu pöörata, mitte oma päevaplaane Päikese tõttu ümber teha, tööd tagaplaanile jätta ning soojusele ja valgusele keskenduda. Välja arvatud muidugi juhul kui te juhtute olema töönarkomaan, või siis lihtsalt on Päike oma soojust juba mõnda aega jaganud, nii nagu selle aasta juulis. Siis tahaks jahedust ja varju.

Siin peitub üks inimloomuse riugastest: meie iha on väsimatu, me tahaks alati seda, mida parajasti ei ole. Kui on külm, tahaks sooja; kui on soe, tahaks külma; ja kui on paras, tahaks vaheldust. Ja nii kõikide asjadega. Kui oleme üksi, tahaks seltsi; kui oleme koos, tahaks omaette olla; ja kui need seisundid vahelduvad, siis mitte piisavalt kiirest või mitte piisavalt aeglaselt. On üksikud asjad, mida me kunagi vähem ei tahaks: tervis, armastus, raha ja neljarealised maanteed. Õnn muidugi ka. Kõike ülejäänut tahame me vaheldumisi ja teatavas mõõdus.

Päikesekummardamise teine tüüp ei keskendu mitte puuduva ilmumisele, vaid tema olemisele endale. Päike on üks meie elu olulisemaid stiihiaid – ta on looduslik termotuumareaktor, mille energia teeb elu Maal võimalikuks. Elu on päikeseenergia muutmine ühest vormist teise alates fotosünteesist bakterites ja taimedes kuni neist toitunud loomade ajus toimuva mõttetegevuseni.

Vähe sellest, Päike täidab silmi omavate loomade jaoks planeedi endapoolse külje valgusega ning võimaldab eneseteadlikel olenditel näha oma maailma ilu ja kordumatust. Ning selle titaanliku energiaallika jõu ja toime tähistamine on igati väärikas filosoofiline tegevus… kuniks seda jätkub, sest juba kuue miljardi aasta pärast Heliose valgus kustub ja tema jõud elu hoidjana raugeb.

Me peaksime õppima ennast kõikide elu aluseks olevate jõududega suhestama. Nende suurte stiihiate mõtestamine muudab meid teadlikumaks ja paremaks. Ei ole muidugi mingit põhjust, miks Päikese energia teadlik märkamine peaks päevitamise vormi võtma. Me võime Päikese rolli hoomata mõttega, teoreetiliselt – nii nagu me seda eelmises lõigus just tegime.

Aga tänu ühele pentsikule asjaolule on meie käsutuses veel üks, päevitamisega ohtlikult piirnev võimalus. Nimelt oleme me kehalised olendid, kelle organism reageerib Päikese soojusele ja valgusele. Inglitele ja teistele vaimolenditele jääb see Päikese tajumise viis kättesaamatuks. Nad võivad Päikesest mõelda ja teoretiseerida, nad võivad sellest isegi moraalseid järeldusi teha, aga nad ei saa valguse allikat oma nahal tunda. Aga meie saame. Tajugem siis päikesevalgust kogu teadlikkusega, filosoofiliselt! Selle juures pisut päevituda on mõistagi lubatud. Peaasi, et ei läheks päevitamiseks.

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressis (1.08.2018)

Foto: Vallo Kruuser