TÜHI teadusblogi | Epp Annus

Pälvisid riigi teaduspreemia humanitaarteaduste valdkonnas. Mida see Sinu jaoks tähendab?
Minu jaoks tähendab see tunnustust pika aja jooksul küpsenud tööle.

Mida teadlasena uurid?
Mu uurimisvaldkond on üsna lai. Alustasin eesti kirjanduse uurijana, olen üks “Eesti kirjandusloo” (2001) autoreist, kirjutasin sinna Tammsaare, pagulasproosa ja nüüdisproosa peatükid. Olen alati püüdnud oma uurimistööd filosoofiliselt mõtestada: doktoritöö tegin kirjanduse ja filosoofia suhetest, uurisin aja tajumise ja kujutamisega seotud küsimusi Aristotelese ja paljude hilisemate mõtlejate toel. Veidi hiljem asusin koostama “Kahekümnenda sajandi mõttevoolude” mahukat, 974-leheküljelist koguteost – see oli suur ja aeganõudev töö.  
Kui algaja uurijana süvenesin põhjalikult üksiktekstidesse, õppisin lähilugemist ja detailidesse süvenemist, siis viimastel aastatel on mind rohkem huvitanud laiemad kultuuriprotsessid, sealhulgas ka argielu. Uurin seoseid kultuuri eri aspektide vahel, ideede ringlust ja poliitilisi võimustruktuure, aga ka materiaalsete objektide, meeleolude ja afektide rolli nõukogude perioodi kultuuris. Vaatlen võrdlevalt ka läti ja leedu (põhiliselt nõukogude perioodi) ajalugu ja ilukirjandust.  
Ehk kõige enam köidab mind üksikisiku ja laiemate kultuurilis-poliitiliste suundumuste vahekorra küsimus: kuidas on nii, et mõtted, ideed ja käitumismustrid levivad mööda kultuure, isegi meie salasoovid on sarnased meid ümbritsevate inimeste soovidele ja kujutlustele – aga me kõik tajume endid ainukordseina? Hetkel töötangi välja metoodikat iseduse ja kultuuriliselt jagatu vahekorra analüüsiks nõukogude perioodil ja hiljemgi, seda võrdlevalt nii Eestis kui ka mujal NSV Liidus. Eritlen sealjuures maa, kogukonna, kodu ja kehaga seonduvaid iseduse kihte. Kogu see suur töö on pigem algusjärgus, kontseptsioon on paigas ja palju-palju tekste mitmeidki kordi loetud, aga tulemuste avaldamiseni pole ma veel jõudnud.

Palun selgita, mida tähendab sotskolonialism.
Sotskolonialism on mu raamatu “Sotskolonialism Eesti NSV-S: võim, kultuur, argielu” (2019) keskne mõiste. Olen seda defineerinud kui hilist, 20. sajandi kolonialismi vormi, kus koloniaalse võimumaatriksiga kaasneb püüd kehtestada kommunistlik või sotsialistlik riigikord. Tegelikult on mu töö huviasetus oluliselt laiem, kesksed on kolm mõistekimpu: (sots)koloniaalsus, rahvuslus ja modernsus. Mind huvitas ühelt poolt see, kuidas ajastu nõukogulikkus seostus rahvuslusega – osalt opositsiooniliselt, osalt vägagi sujuvalt kokku sulandudes. Ja teistelt poolt modernsusega seotu – mida peeti nõukogude perioodil progressiivseks ja kuidas see seostus koloniaalmaatriksi ja/ või rahvuslusega? Rahvusluse pool kippus periooditi seostuma konservatiivsusega, näiteks Paul-Erik Rummo on meenutanud, kuidas teda ja tema vabavärssi süüdistati nõukogulikkuses. Miks ta ei kirjutanud nagu Under, nagu “õige” eestlane? Ma arvan, et seda tasub praegugi meeles pidada – me peaksime olema ettevaatlikud, et rahvuslik mõte oleks edasiviiv, mitte kultuuri ja ühiskonna arengut pärssiv jõud.

Milline oli nõukogude ajal suhe inimese ja võimu vahel? Mida on meil sellest tänapäeval õppida?
Nõukogude võim püsis meil pea viiskümmend aastat, suhe inimese ja võimu vahel sõltus aastakümnest ja inimese positsioonist. Nii ilukirjanduses kui mälestustes torkab aga silma, kui palju energiat võttis maadlemine ülaltpoolt pealesurutud mõttetute ettekirjutustega: kolhoosi peaagronoom kurdab Mats Traadi romaanis “Karukell, kurvameelsuse rohi,” kuidas pidevalt käiakse peale, et vaja külviga alustada, vaatamata sellele, et kevad tuli sel aastal hilja ja maa pole külviks valmis. Õppida on siit spetsialisti usaldamist ja paindlikkust kui põhiväärtust.

Mis Sind teadlasena sütitab? 
Mind on teadlasena lihtne sütitada. Naudin väga seda momenti, kui jõuan mõtteni, mida pole varem mõelnud. Ülipõnev on uurija detektiivitöö, kus liigud mööda erinevaid tekste väikeste vihjete kannul – kui tekst A viitab tekstile B, siis otsid välja teksti B ja leiad sealt uued viited ja nõnda edasi. Vahel on alles tekst E see, millest leiad lõpuks midagi, mis tõesti huvi pakub ja omagi tööd edasi viib. Lõplik uurimistöö seal leiduva viitestikuga on mõnes mõttes jäämäe tipp – nii palju on seda, mis tööprotsessis loetud, aga lõpptulemuses otseselt ei kajastu.
Mulle meeldib väga ka kirjutamisprotsess, see, kuidas uued mõtted sünnivad kirjutamise käigus. Ja vahel harva juhtub, et konverentsi- või seminariruumis või kasvõi õhtusel jalutuskäigul kolleegiga sünnib selline intensiivne sünergia, mis annab energiat pikaks ajaks edaspidigi.

FOTO: Krõõt Tarkmeel