Tuuli Kurisoo: ripatsite abil saab uurida erinevaid minevikuühiskondi puudutavaid küsimusi

Ripatsite uurimine tundub esiti väga spetsiifiline vaatenurk, millest mineviku uurimist läbi viia. Millist uut teadmist see uurimistöö meie ajalooteadvusesse tõi?

Küllap nii ongi, sest olen erialalt arheoloog, kelle senine uurimistöö on suuresti olnud seotud erinevate esemeleidude uurimisega. Samas on jälle iga arheoloogi võimuses see, millises vaates ja vormis esemeuurimusele läheneda ning kui spetsiifiline konkreetne teadustöö on. Noorema rauaaja ripatsid on põnev esemeliik ja nende abil saab uurida erinevaid minevikuühiskondi puudutavaid küsimusi (ehte valmistamistehnoloogiast visuaalse kultuurini), mis muudavad uurimistöö fookuse palju laiemaks kui esmapilgul võib tunduda.

Kõige suurem ja tähelepanuväärsem areng on seotud ristisümboolika jõulise esilekerkimisega 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses Eestis. Liivlaste aladel Lätis jäi see märksa tagasihoidlikumaks, aga neil oli sellevõrra olulisem kristlike juurtega taimornamentika.

Ma ise loodan, et selle uurimistööga olen andnud ühelt poolt teoreetilise ja metodoloogilise panuse, kuidas selliseid mitmetähenduslikke leide meil ja mujal uurida võiks. Näiteks pakun välja ripatsite definitsiooni ja uurimistööks värske lähenemisnurga. Laiematest teemadest pakun välja oma käsitlused kohalike meistrite valmistatud ehete paremaks uurimiseks, aga ka raamistiku laibamatuste leiukontekstide analüüsimiseks. Teen ka esimese katse kirjeldada tervikulikult noorema rauaaja visuaalset kultuuri Eestis ja Põhja-Lätis. Tõlgenduse osas võtan kokku selle, kuidas näen kristianiseerimise protsessi Läänemere kirdepoolses osas arheoloogilistele allikatele toetudes. Kuna materjali on palju ja ma olen esimene uurija, kes nende leidudega nii põhjalikult tegelenud on, siis õnnestus teha ka mitmeid uusi tähelepanekuid paljude erinevate ripatsite tüüpide ja nende kandmise kohta, mis on kindlasti kasulik teadmine ka teiste uurijate jaoks.

Raamatu tutvustuses on öeldud, et see pole ainult ülevaade ripatsitest, vaid annab aimu ka uuritud ajastu kontekstist. Millise ootusega võiks raamatu kätte võtta lugeja, kellel arheoloogia tausta ei ole?

No kindlasti saab ta palju teada Eesti ja Läti arheoloogiast ja 9.–13. sajandist. Kuna raamat on ingliskeelne, siis eesmärgiks oli tutvustada ka siinse piirkonna arheoloogiat-ajalugu laiemalt ja anda ülevaade teemadest, millega seda perioodi uurivad arheoloogid tegelevad. Seega olen teadlikult kirjutanud veidi pikemad sissejuhatused erinevatesse teemadesse, mis kohalikele uurijatele on kõigile hästi teada, aga loodan, et see annab väikese taustainfo ka neile, kellel endal arheoloogia tausta ei ole. Ja kuna monograafia tuli hirmus paks, siis võin lohutuseks öelda, et seal on ka väga palju pildimaterjali ja tabeleid-graafikuid, mis silmailu pakuvad. 

Milliseid moode oli võimalik ripatsite puhul läbi uuritud ajaperioodi näha?

Sellele küsimusele saab mitut moodi vastata, aga vast on parem kui toon paar konkreetset näidet. Ühe teemana saab jälgida, milline oli ripatsite vormikeel läbi aastasadade. Kõige suurem ja tähelepanuväärsem areng on seotud ristisümboolika jõulise esilekerkimisega 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses Eestis. Liivlaste aladel Lätis jäi see märksa tagasihoidlikumaks, aga neil oli sellevõrra olulisem kristlike juurtega taimornamentika. Lisaks võib eraldi vaadelda ka ripatsite kandmismoodi. Esile tulevad teatud piirkondlikud, aga ka soo- ja eapõhised mustrid. Ühe näitena võib välja tuua Virumaa, kus ainukesena uuritud piirkondadest joonistus välja eraldi ainult poiste/noorte meestega seostatav ehte, kaelakett koos üksiku ripatsiga (nt ristripats, rinnaleht või trapetsikujuline ripats).

 

Mulle tundub tulemuslikum rääkida erinevatest tähendusest erinevates situatsioonides, sest nii nagu tänaseski maailmas võidakse mõnele sümbolile teatud kultuurikontekstis omistada täiesti uus või konkreetne tähendus ja ülesanne, mis ei ole universaalne.

Kas ripatseid kanti rohkem ilu ja esteetika pärast või olid neil ka mingid praktilised/ kommunikatiivsed eesmärgid?

Kuna nooremal rauaajal kanti väga palju erinevaid ripatseid ja nende kandjad olid erinevad (naised, mehed, lapsed) ja elasid väga erinevaid elusid, siis on nende tähenduse üle arutamine muidugi paras peavalu ja ühte tähendusvälja on mu meelest väga keeruline neile omistada ja ehk ei tulekski seda teha. Mulle tundub tulemuslikum rääkida erinevatest tähendusest erinevates situatsioonides, sest nii nagu tänaseski maailmas võidakse mõnele sümbolile teatud kultuurikontekstis omistada täiesti uus või konkreetne tähendus ja ülesanne, mis ei ole universaalne. Seega oli ripatsitel (erinevad ristikesed, loomad, linnud, kihva-hambad, sõõrjad hõberipatsid, ripatsmündid jne) kommunikatiivne roll lisaks esteetilisele ja kindlasti oli seal muidki varjundeid emotsionaalsest seosest kuni maagilise tähenduseni, aga see on juba pikem jutt, mille kohta ise lugeda.

Olles läbi vaadanud tuhandeid ripatseid, millised osutusid isiklikeks lemmikuteks? Millistel oli rääkida kõige põnevam lugu? 

Ma lemmikuks ühtegi ei pea, aga osa leide oli veidi kergem/huvitavam uurida, sest nende kohta on rohkem informatsiooni (neil on äratuntav kuju, kõnekad leiukontekstid, paralleelid naabermaades jms). Loo mõttes on vast toredad parandatud leiud, sest nende puhul on näha, et nende omanikul ei olnud päris ükskõik kui ripats katki läks ja enam kanda ei saanud. Parandused ise on tehtud võimalikult lihtsalt ja käepärastest vahenditest ja ei näe just kõige elegantsemad välja. Ka on mu meelest päris vahvad need leiud, mis on valuveaga või jäänud meistri poolt viimistlemata, aga mis on sellele vaatamata jõudnud kasutusse.