Teadus

Daniele Monticelli: See on ainult algus, jätkame võitlust!

Tallinna Ülikool oli 14. aprillil toimunud Teadusmarsil esindatud nii rohkearvuliste liikmete kui ka sõnakate ettekannetega. Meie humanitaarteaduste instituudi professor Daniele Monticelli rääkis Eesti teaduse ja teadlaste olukorrast ning kollektiivse lähenemise olulisusest neid puudutavas ühiskondlikus arutelus. Avaldame tema kõne täismahus.

mees peab kõnet
Daniele Monticelli. Foto: PIret Räni

 

Head kolleegid, head kaasvõitlejad!

Kõigepealt paar sõna selle ürituse kohta, mis minu arvates on väärtus ja saavutus iseeneses: korraldatud rohujuure tasandil teadlaste poolt, toob kokku teadlased erinevatest valdkondadest ja erinevatelt karjääriastmetelt, erinevatest asutustest. Kas mõistate, kui suur asi see juba on? See lükkab ümber mitu levinud arusaama ja stereotüüpi: reaalteadlased humanitaarteadlaste vastu, asutuste omavaheline konkurents, vanemad vs nooremad teadlased, jne.

Tänaseks oleme aru saanud – ainult seistes koos ühise eesmärgi nimel ja tegutsedes kollektiivse subjektina on võimalik midagi saavutada. Selleks on vaja väljuda (kas või korraks) meie elevandiluu tornist – olgu see labor, raamatukogu, arhiiv või kabinet. 

Oleme siin, et selgitada veel kord seda, mis peaks olema kõikidele juba selge: teadmiste põhine riik ja ühiskond vajavad tugevat teadust ja kõrgharidust, mis sellele teadusele rajaneks. 

Kas Eesti teadus pole tugev? Rahvusvaheline võrdlus ütleb, et on küll. Eesti on esirinnas EU (Horisont 2020) teadusraha sissetoomisel nii SKP, elaniku, kui teadlase kohta. Meie teadlaste akadeemiline kapital ja rahvusvaheline võrgustik on suurepärased.

Rahvusvahelisele silmapaistvusele vastanduvad aga vähenenud võimalused kodus ja sellest tulenev surve Eesti teadlastele. 

Viimaste aastate teadusrahastuse reformidel olid parimad kavatsused, sh suurendada grantide mahud. Aga olukorras, kus riiklik üldrahastus oluliselt ei tõusnud, on tulemuseks olnud rahastatud projektide oluline vähenemine. Edukuse määr on viimasel viiel aastal drastiliselt langenud (varem veidi üle 40%, nüüd on alla 20%). See on tähendanud väga heade ja perspektiivikate uurimisrühmade tegevuse lõpetamist ja on suurendanud üleüldist ebakindlust. 

Seda kõike võimendab asjaolu, et Eestis on projektipõhise (st lühiajalise ja ebastabiilse) teadusrahastamise osakaal selgelt liiga suur, peaaegu 75%. See on üks kõrgemaid Euroopas ja maailmas, võrreldes nt Soome 50% või Hollandi 30%-ga. 
Samas on Eesti teadustöötajate keskmine palk avalikus sektoris 2016. aasta andmetel vaid 1200 eurot. 

Head ettepanekud olukorra parandamiseks on laual, kuid kõik eeldavad teadusrahastuse olulist tõusu:

  • Vaja on suurendada baasfinantseerimise osakaalu, tekitades teadus- ja kõrghariduse asutustele märksa suurema võimaluse tagada oma prioriteetsetele teadus- ja õppevaldkondadele stabiilsem rahastus ning vähendades teadlaste sõltuvust lühiajalistest projektidest. 
  • Kõrghariduse paljudes valdkondades on vaja teadus- ja õppetegevuse suuremat lõimitust. Ülikoolid teevad hetkel ümber oma karjäärimudeleid. Nad juurutavad tenuuri kontseptsiooni ja liiguvad selles suunas. Uute süsteemide rakendumine õnnestub aga ainult siis, kui teadus- ja kõrghariduse asutuste rahastus oluliselt suureneb nii tegevustoetuse kui baasfinantseerimise näol.
  • Viimaks: õppe ja teaduse oluline ühenduslüli, doktoriõpe. Hetkel on seal katkestamisi rohkem kui lõpetamisi. Doktorantide stipendiumid tuleb viia keskmise palga tasemele ja doktorantidele võiks üldjuhul luua nooremteaduri koha.

Täna näitame, et meil on jõudu ja tahtmist nendes küsimustes kaasa rääkida. Ärme jätame asja sinnapaika. Ka 50 aastat tagasi, 1968 aasta kevadel tulid tänavatele Euroopa tudengid, õppejõud ja teadlased ning paljud nende mured olid meie omadega sarnased. Prantsuse tudengid lõid sellel ajal loosungi, mida me võiksime täna omaks teha: ce n’est q’un début, continuons le combat – see on ainult algus, jätkame võitlust. Aitäh!