Doktoritöö: keskaegne prantsuse aadlik sai inspiratsiooni Saksa Ordu Preisi- ja Liivimaa ühiskonnakorraldusest

Philippe de Mézières (1327–1405) oli hiliskeskaegne prantsuse rüütel, diplomaat ja intellektuaal, mitme kuninga ja paavsti lähikondne ja nõunik, kes jättis endast maha rikkaliku ja mahuka kirjandusliku pärandi. Nendes kirjatükkides lahkab ta oma ajastu probleeme ning teeb ettepanekuid nende lahendamiseks. Oma doktoritöös keskendusin Mézières’i loomingus kätketud kõnetegude tõlgendamisele, rõhuga neil osadel, kus autor püüdis sekkuda oma aja aruteludesse ning mõjutada õukonnaeliidi eluviisi ja võimukandjate otsuseid.
 
Teksti analüüsides nähtus Mézières’i loomingu eri tahkude ühisosana reformistlikku ideaali, mille eesmärk oli rakendada minevikust pärit ideaale oleviku väljakutsete lahendamiseks. See hoiak väljendus juba Mézières’i eneseesitluses. Meie teadmised tema biograafiast tuginevad suuresti tema enda teostele, kuid uurimuse käigus selgus, et ta on oma eluloo kujundanud varasemates allikates, eeskätt ristisõjakroonikates jutustatu eeskujul. Mézières’i tegevuses intellektuaalina ilmneb sarnane lähenemine: hoolimata tema ilmiku kohta väga suurest lugemusest, kasutas Mézières’i ennekõike traditsioonilisemaid allikaid, nagu Piibel ja vanem teoloogiline kirjandus. Viimaks väljendub reformism Mézières’i ühiskondlikus ja poliitilises mõttes. Ta seisis vastu oma kaasaegse Prantsuse kuningriigi triivimisele absolutismi suunas ning soovitas arendada dialoogi kuningavõimu ja esinduskogude vahel, nagu seda olla tehtud varasematel aegadel. Kirik vajas tema hinnangul aga põhjalikku uuenduskuuri, mis võtaks eeskujuks varakristluse ideaalid ja ristisõjatraditsiooni.

Kuivõrd Mézières’i tegevus ja ideed asetuvad laiemasse konteksti, panustab tema loomingu süvaanalüüs hiliskeskaegse ühiskonna ja kultuuri paremasse tundmisse. Mézières kuulus üleeuroopalisse õukonnaintellektuaalide võrgustikku, kelle maailmapildis, taotlustes ja tegutsemisviisis põimuvad nii keskaja vaimuelule kui ka varauusaegsele humanismile iseloomulikud jooned. Tema kiindumuses minevikku võib näha oma aja uute intellektuaalsete voolude osalist peegeldust: samal ajal, kui Euroopas kasvas eelhumanistlik huvi klassikalise antiikaja autorite vastu, võeti uuesti tähelepanu alla ka algkristlus ja hilisantiikaeg. Mézières’i ideed ja püüdlused sobitusid samuti 14. sajandi Euroopa õukondade vaimuellu, olles samas ka ainulaadsed. Koos oma aatekaaslastega püüdis Mézières saavutada kristlike riikide vahelist rahu ja kristlaskonna moraalset ning poliitilist reformi. Selle tarvis pakkus ta välja uuendusliku, kõiki Euroopa kristlikke riike koondava esinduskogu loomise idee. Euroopa ühendamise ja uutmise teine külg oli Mézières’i jaoks aga sõjaline ja religioosne ekspansioon: reformile pidi järgnema uue vaimuliku rüütliordu juhitud ristisõda, uus kristlik riik Palestiinas ning ristiusu levik üle kogu maailma. Seejuures väärib tähelepanu Mézières’i seos Saksa orduga, sest kristlaskonna tulevane laienemine pidi tema hinnangul inspiratsiooni saama just Orduriigi ühiskonnakorraldusest Preisi-ja Liivimaal. Mézières’i suurejooneline visioon näitab niisiis, et Läänemere idaalad võisid mängida teatavat rolli keskaja lõpu tulevikukujutelmades.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Karl Peeter Valk kaitseb doktoritööd „Le projet intellectuel d’un réformateur: Philippe de Mézières (1327–1405)"  („Ühe reformija intellektuaalne projekt: Philippe de Mézières (1327–1405)“) 14. detsembril. Kaitsmine toimub Sorbonne'i Ülikoolis. Doktoritöö juhendajad on Sorbonne'i Ülikooli professor Elisabeth Crouzet Pavan ja Tallinna Ülikooli professor Marek Tamm. Oponendid on Del Salento Ülikooli dotsent Kristjan Toomaspoeg ja École des hautes études en sciences sociales'i professor Etienne Anheim.