Doktoritöö: kultuuri evolutsiooni uurimismudel aitab paremini mõista mustreid kultuuriajaloos
Kultuuri evolutioon on uurimisvaldkond, mis uurib, kudidas põlvkonnad omandatud teadmisi edasi annavad. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Peeter Tinits uuris oma doktoritöös kolme juhtumiuuringu põhjal, milliseid kvalitatiivseid ja kvandidatiivseid andmeid kultuuri evolutsuooni uurimismudel analüüsida võimaldab.
Kultuuri evolutsioon on teadusvaldkond, mis uurib, kuidas ja mis tingimustel õnnestub elu jooksul omandatud infot põlvkondade vahel või kogukonna sees edasi anda. Näiteks on selle kaudu püütud seletada, kuidas mõne iidse kultuuri loodud tehnoloogiad on lakatud kasutamast, kui ei ole õnnestunud hoida ja edasi anda vajalikke teadmisi. Samuti aitab kultuuri evolutsioon selgitada, kuidas kujutav kunst võib üha paremini kombata inimtaju piire või kuidas teiste loomade käitumine võib olla oluliselt kujundatud liigikaaslaste poolt läbi üle põlvkondade säilitatud oskuste. Uurimismetoodiliselt on kultuuri evolutsiooni põhimõtetele tuginedes võimalik luua kvantitatiivseid andmestikke ja mudeldada kultuuri muutumist, selgitab Tallinna Ülikoolis oma doktoritöö kaitsnud Peeter Tinits.
Oma doktoritöös kasutas Tinits kultuuri evolutsiooni meetodeid kolme valdkonnas aktuaalse küsimuse lahendamiseks. Üldistatult võib neid küsimusi sõnastada järgmiselt: kuidas keelte struktuur võib olla mõjutatud selle kasutamise tingimustest? Kuidas kunsti ajalugu võib peegeldada inimese tajueelistusi? Kas tehnoloogia arengust tuttavaid kollektiivseid õppeprotsesse võib näha ka kunstis? Küsimuste lahendamiseks viis Tinits kolleegide abiga läbi kolm väikest uurimisprojekti, tuginedes nii avalikele kui ise kogutud andmetele.
Esimese uurimisküsimuse vastuseks sai läbi viidud keeleõppimiskatse, kus osalejad õppisid kasutama väikest tehiskeelt. Katses loodi ka lihtsustatud “põlvkonnad”: nende loodud sõnumid anti õppimiseks järgmistele osalejatele. Katse tulemused näitasid, kuidas olukordades, kui on keerulisem eristada, mida tuleb edukaks info edastamiseks teha, muutus kasutatud keel keerulisemaks. Siis täpsustati teatud tähendusi ka juhul kui seda tingimata vajalik ei olnud.
Teise küsimuse lahendamiseks - kunsti ja tajueelistuste arengulistest seostest - kogus Tinits kolleegidega andmeid jutustustehinikate kohta filmides. Täpsemalt keskenduti anakrooniatele. Anakroonia on jutustamisvõte, kus põimitakse keskse loo vahele stseene minevikust ja tulevikust. Varasemad uuringud näitavad, et selline tehnika sobib hästi põnevuse tekitamiseks vaatajas. Anakrooniate levikumustrite analüüs viimase 40 aasta tuntumates põnevusfilmides näitas, kuidas see tehnika on saanud neis aina olulisemaks jutustamistehnikaks. Selles arengus võib näha üht võimalust, kuidas kunst on järk järgult kohanenud inimeste tajueelistustega.
Kolmanda uurimisküsimuse - kollektiivsete õppeprotsesside avaldumisest kunstis - lahendas Tinits kolleegiga avalike suurandmete abil. Nende põhjal vaatlesid nad, kuidas filmi tootmismeeskondade struktuur on populaarsetes filmides viimase 100 aasta jooksul muutunud. Analüüsist selgus, et filmide tootmise juures leiti pidevalt uusi kasulikke ameteid. Selline kulg on analoogne tehnoloogia arengule, mis põhineb paljude väikeste innovatsioonide kuhjumisel. Publiku ootused populaarsetele filmidele on ajas kasvanud, mis on tõstnud ka vajadust üha suuremate ja mitmekülgsemate oskustega tootmismeeskondade vastu.
Õppeprotsesside süstemaatiline vaatlus katsetulemustes ja suurandmetes aitab paremini mõista mustreid kultuuriajaloos. Peeter Tinitsa doktoritöö näitlikustas hästi, et kultuuri kui omamoodi kollektiivse intellekti kujunemisloole on võimalik läheneda kvantitatiivselt ja andmepõhiselt. Seetõttu, rõhutab Tinits, võimaldab kultuurilooga seotud andmestike kvaliteet ja parem ligipääs rakendada evolutsioonilisi mudeleid laiemalt. Need mudelid aitavad mõista nii kultuuri mitmekesisust kui universaale ja seda, kuidas need on inimtaju ja ajaloo koosmõjus välja kujunenud. Loodud mudelid ei ole seejuures ainult inimsoo-kesksed, vaid on rakendatavad ka teistele elusorganismidele, kes võivad sarnaselt sõltuda nii ellujäämiseks kui ka hästi elamiseks liigikaaslastelt omandatud oskustes
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Peeter Tinits kaitses doktoritöö "Cultural Evolution in Language and Art" („Kultuuri evolutsioon keeles ja kultuuris“) 26. november. Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Krista Kerge ja Tallinna Ülikooli professor Reili Argus. Oponendid olid Pennsylvania Ülikooli dotsent Gareth Roberts ja Heriot-Watti Ülikooli dotsent Monica Tamariz.