Doktoritöö: tõlgitava kirjanduse valik sõltub nii kohalikust kultuurist, poliitikast kui ka rahvusvahelistest trendidest
Hispaaniakeelne maailm on suur, kuid sealne kirjandus moodustab vaid 3% maailma tõlkekirjandusest. Ka Eestis kuulub hispaania keelest tõlgitud kirjandus pigem tõlkekirjanduse äärealadele. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Mari Laan uuris, mis ja kes on eri aegadel mõjutanud seda, milliseid hispaaniakeelseid raamatuid Eestis tõlkimiseks valitakse.
Mari Laant huvitas, ajendatuna ka sellest, et ta on hispaania keele tõlkija ja Toledo kirjastuse kirjastaja, millised tegurid on kujundanud seda valikut võõrkeelsest kirjandusest, mida eesti keeles on võimalik lugeda: kas on määravaks lähtekultuuri positsioon või rahvusvahelise kirjandusruumi dünaamika, ühiskonna poliitilised või hariduslikud vajadused, konkreetsed tõlkijad, kirjastajad või teised vahendaja?
Oma doktoritöösse hõlmas Laan kõik hispaania keelest tehtud ilukirjanduslikud tõlked, mis ilmusid raamatuna või perioodikas umbes saja aasta jooksul – 19. sajandi lõpust kuni 1980ndate teise pooleni. Uurimistöös nähtus, et varaseimad tõlked olid 19. sajandil saksa või vene keele vahendusel tehtud mugandused. Esimese raamatuna avaldati Eduard Bornhöhe eestindatud „Don Quijote“ 1900. aastal, mis ilmus õhukese vihikuna. Otse hispaania keelest hakati tõlkima 1930ndate keskel, kuid suurema lugejaskonnani jõudis hispaaniakeelne kirjandus alles 1970ndatel aastatel, mil terves maailmas kogusid kuulsust nn Ladina-Ameerika buumi autorid eesotsas Gabriel García Márquezega.
Tõlkevalikuid kujundavate tegurite otsimisel toetus Laan Pierre Bourdieu väljateooriale, mis sedastab, et põhjused peituvad mitmel tasandil. Olulised on nii ümbritseva kultuuri olud, kuhu keelde teos tõlgitakse, aga ka rahvusvahelise kirjandusvälja mõju ning konkreetsete isikute või institutsioonide roll. Otsus üht või teist teost tõlkida sünnib kõigi nende tasandite koosmõjus, kord on määravam üks, kord teine.
Laan toob välja, et kõigepealt sõltub tõlgitavate raamatute valik kohaliku kultuuriruumi vajadustest. Näiteks võib märgata, et noore riigikorra ajal pöörduti kirjandusklassika poole – nii 1920ndatel kui 1950ndatel avaldati korduvalt Cervantese „Don Quijotet“ ning teatrites mängiti Hispaania kuldajastu draamaklassikat. Samas II maailmasõja järgsel kümnendil muutus tõlkeluule puhtalt poliitiliseks instrumendiks ning veidi hiljem, 1959. aasta Kuuba revolutsiooni järel, hakati tähelepanuväärse kiirusega tõlkima Nõukogude Liidus soositud Kuuba autoreid ning laiemalt Ladina-Ameerika kirjandust.
Ühiskonna ootustele vastamiseks on vaja sobivaid inimesi – pädevaid tõlkijaid ja teisi vahendajaid. Mari Laan tõstab siinkohal esile XX sajandi hispaania-eesti tõlkevalikute kõige silmapaistvamaid suunajaid: Ain Kaalep, Ott Ojamaa ja Jüri Talvet. Sealjuures, rõhutab ta, on omaette oluline, et leiduks tõlkija, kes on pühendunud just konkreetselt teatud lähtekirjandusele, nii nagu Talvet alates 1970. aastatest – niisugustel vahendajatel on märkimisväärne mõju tõlkevalikutele, samuti laiema retseptsiooni mõtestatusele ja sidususele.
Samal ajal on Eesti tõlkekirjandus osa rahvusvahelisest kirjandusväljast ning mõjutatud selle üldistest suundumustest. Kuigi hispaaniakeelne maailm on väga suur, moodustab sealne kirjandus kõigest umbes 3% kogu maailma tõlkekirjandusest ning sõltub seda enam domineerivate kirjandusmaade heakskiidust.
Mari Laane väitekiri käsitleb küll hispaaniakeelse kirjanduse tõlkeid, mis paiknevad statistiliselt eesti tõlkekirjandusmaastiku äärealadel, kuid nende lugu üks lõik terviklikust eesti tõlke- ja kultuuriloost. Uurimusest välja joonistuvad arengusuunad on osalt eripärased, kuid osalt üldised ning võimaldavad teha ka laiemaid järeldusi tõlkevalikuid kujundavate tegurite kohta ja mõista tõlkeloolisi protsesse.
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Mari Laan kaitseb doktoritööd „Tõlkevälja kujunemine ja kujundamine: hispaania-eesti tõlkelugu“ 4. novembril. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli dotsent Anne Lange ja Tallinna Ülikooli dotsent Ülar Ploom. Oponendid on Tartu Ülikooli kaasprofessor Maria-Kristiina Lotman ja Tartu Ülikooli kaasprofessor Elin Sütiste.