Doktoritöös uuriti Konrad Mägi ja Eduard Wiiralti-aegses eesti kunstis inetuse esteetilisuse tähtsust

Kass uurib inetuse esteetilisuse tähtsust dekadentsikunstis ja nende mõlema mõju modernse kunsti kujunemisele. Dekadentsi-nimelise kunstilise väljendumislaadi tuntumad näiteid on Charles Baudelaire’i luulekogu “Kurja õied” (“Les Fleurs du mal”, 1857) ja Félicien Ropsi looming, nagu tema maal “Pornokrates” (1896). Dekadentsikunst- ja kirjandus on enamasti seostatud morbiidsuse, hedonismi ja seksuaalse perverssuse fetišeerimisega. Kass aga nõustub nende nüüdisaja kunsti- ja kirjandusteadlastega, kes näevad selles kunstilises väljendumislaadis mitmekihilisust, kus tuleb ilmsiks pigem vastuoluline ja kriitiline suhe oma kujutatud temaatikasse. Nende hulka kuuluvad ka ühiskonnas ebanormaalseks arvatud seksuaalsed arusaamad, eelistused ja morbiidsuse estetiseerimine ning hedonistlik mõtteviis, kuid palju muudki, mida võib kokkuvõtvalt nimetada mitmesuguste lagunemiste ja allakäikude käsitluseks.
 
Kassi doktoritöö toob nähtavale, kuidas moderniseeruvas ja linnastuvas Euroopas pöörduvad dekadentsikunsti viljelevad loovisikud materialismi kultuse vastu, sest nad väärtustavad hoopiski vaimseid ja kujutlusvõimet arendavaid elu aspekte, nagu kunstid. “Dekadentsikunst püüab loomevabaduse ja kunstiliste eksperimenteerimistega näidata nn. inetuses peituvat võlu ja seekaudu ka raputada kinnistunud ning iseenesestmõistetavana võetud tõekspidamisi sellest, mis on kaunis või kole, kunstile kohane ja kunstnikule lubatud”, kirjutab Kass. Dekadentsikunst on üks neid olulisi modernismi nurgakive, mis hakkab Euroopa kunstimetropolides kujunema 19. sajandi teisel poolel ja Eestis nooreestlaste perioodil, mil siin saab oluliseks nii omakultuuri edendamine kui ka eurooplaseks saamine ehk ka modernse eesti kultuuri loomine.

Kuigi doktortiöös pole kunstiteadlane keskendunud valitud kunstnike loomingule, vaid laiemalt eesti kunstile 20. sajandi esimesest poolest, siis säravate dekadentsikunstikena jäävad silma kolm: Erik Obermann, Konrad Mägi ja Eduard Wiiralt. Samas rõhutab Kass, et dekadentsi mõju oli Eestis laialdane ning selle tundemärke leiab paljude kunstnike loomingus. Kassi uurimus heidab värske pilgu 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud eesti kunstnikele ja avab huvitavast, inetuse esteetikaga ja dekadentsikunstiga haakuvast küljest nende loometöö modernsust.

Doktoritöö on interdistsiplinaarne uurimus: rõhuasetus on küll kujutaval kunstil, kuid see on omakorda suhestatud kirjandusega. “Dekadentsiteoste üheks tunnusmärgiks on dialoog erinevate kunstiliikide vahel, nagu näiteks viidete küllus teistele teostele”, väidab Kass ja lisab seejärel, et “näiteks Wiiralti kunstist võib leida viite Baudelaire’ile ja August Gailitile ning Friedebert Tuglase kirjandusest inspireerumist Mägist ja tema maalidest”. Kirjanduse ja kunsti võrdleva uurimisega on tulnud ilmsiks Baudealire’i ulatuslik mõju eesti kunstile kui ka meie kirjanike ja kunstnike inspireerumine üksteisest.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Lola Annabel Kass kaitseb oma doktoritöö “Inetuse ilu. Eesti dekadentsikunst 20. sajandi esimesel poolel” 23. septembril. Doktoritööd juhendasid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteadur Mirjam Hinrikus ja Tallinna Ülikooli professor Kersti Markus. Töö oponendid on Tallinna Ülikooli vanemteadur Jaan Undusk ja Anu Allas, PhD.