Haridus ja selle eesmärgid: vajadus või võimalus

Peaaegu kümme aastat tagasi Realia et naturalia ja Socialia valdkondade õppejõudude ja üliõpilaste hulgas läbiviidud uuring tõi välja, et üliõpilaste ja õppejõudude koostööd aitab parandada vastastikuste ootuste ja/või eesmärkide tundmine, tajumine, sest selline teadmine parandab osapoolte koostoimimist (Vadi, Reino, & Aidla, 2014).*

Keerulised ajad haridusmaastikul panevad muretsema noorema põlvkonna tuleviku ees, seega on oluline paremini mõista, kuidas haridus on muutunud ja kus on see täna, miks minnakse/tullakse ülikooli, kas materiaalsed kasud kõrghariduses ületavad vaimsed. Projektilt oodati, et see pakuks uut mõtteainet õppija enda jaoks, andes ülevaate haridustee tähendusest inimeste jaoks üleüldse. Projektiga ühinenud üliõpilased nimetasid haridusteemalise uurimistööga liitumise põhjustena erinevaid külgi, mis iseloomustavad hariduse ja kasvatuse valdkonna keerukat probleemistikku.

Kutsume kõiki hariduse enutsiaste ja kirglikke hariduse huvilisi projekti tulemuste esitlusele 15. detsembril kell 14–16 ruumis M-134.

Meie ELU projekti teekond algas järgmiste teemakohaste mõtisklustega:

• Haridusvaldkond on lai ja ka hariduse eesmärke on väga erinevaid. Mind huvitas, mida teised sellest arvavad, millist väärtust nad sellel näevad? Miks on kõrgharidus vajalik? Mida peetakse enda jaoks tähtsaks kõrghariduse juures? Valisin projekti sellepärast, et enda jaoks paremini hariduse eesmärke mõtestada. (Mariel)
• Liitusin projektiga, sest hariduse teemad on mulle hingelähedased. (Melissa)
• Liitusin sellepärast, et olen igapäevaselt seotud osaliselt haridusvaldkonnaga. Mulle tundus huvitav, et saame läbi viia hariduse eesmärkide teemalise uurimistöö. Ühtlasi paelus mind see, et saan läbi teha uurimistöö protsessi, mis tuletab meelde teadmisi, kuidas ka oma magistritööd hakata läbi viima. (Kadri)
• Minu eesmärk oli saada rohkem teadmisi hariduse teoreetilistest lähtekohtadest ning suundadest tänapäeva maailmas. Mõtiskleda laiemalt hariduse teemade üle ning tutvuda ka teiste üliõpilaste ning õppejõudude nägemusega valdkonnast. Samas teha seda juhendatult ning eesmärgistatult. Samuti huvitas mind arutlemine kõrghariduse eesmärkide üle. (Kerti)
• Haridus ja selle omandamine võib kaasas käia meie minevikuga, see on nagu põlvest põlve edasi antud salajane teade, et kui sa ei õpi, siis sa oledki „orjarahvas”. Haridus on vahend saavutamaks midagi enamat, midagi olulisemat, midagi hoomamatut. (Kaia)

Projekti lõpu eel kõlavad mõtisklused ELU õppimise kohta nii:

• Põnevaks tegi uurimise see, et intervjueerisime nii üliõpilasi kui ka õppejõude. Mõlemad pooled pidasid tähtsamaks üldist enesearengut ja iseenda leidmist läbi õppimise. Samuti oli tähtis tunni teemast arusaamine. Teisejärgulisemad on hinded ja õpitulemus. (Mariel)
• Huvitav oli intervjueerida õppejõudu ja ka üliõpilast, samas mõtlesin intervjueerides missuguse vastuse annaksin mina antud küsimustele. (Kaia)
• Kindlasti oli uus kogemus õppejõu intervjueerimine – kuigi oma eriala raames olen varasemalt mitmeid intervjuusid teinud, ei ole keegi intervjueeritavatest olnud isiklik autoriteet. See muutis intervjuu dünaamikat, kuid hilisemate muljetamiste käigus selgus, et sellised intervjuud inimlikustasid õppejõude. Neid ei nähtud enam kui jumalaid, kes kõnnivad inimeste vahel, vaid kui samasuguseid inimesi, kes teinekord ei oska kohe küsimusele vastata. (Melissa)
• Äärmiselt tore oli läbi viia intervjuud õppejõuga, kuna andis isikliku kogemuse ja võimaluse individuaalselt õppejõuga hariduse teemal vestelda. Algul pelgasin, kuna pidasin õppejõudu kui jumalaks, kes on oma erialal nii kogenud ja suurte teadmistega. Sain aga kogemuse, kus ka õppejõud peab üliõpilasega suhtlust vahetuks ja kogemustandvaks. (Kadri)
• Uurimuse käigus viisime läbi intervjuud tudengite ja õppejõududega, kus esitasime küsimusi hariduse eesmärkide üle, samas arutlesime ka enda eesmärkide üle samas valdkonnas: võrreldes ning kõrvutades neid intervjueeritavate vastustega. Meeldiv oli tõdeda ka seda, kui oluliseks pidasid nii õppejõud kui tudengid pidevat edasi õppimist ning enesetäiendamist. (Kerti)
• Meie juhendajad olid oma eesmärgi töö kulgemise osas konkreetselt läbi mõelnud. Peamine seisukoht oli: töötame koos ühise eesmärgi nimel. See eeldas, et igaüks panustab ja peab kinni kokkulepetest. Keegi teine ei vastuta, mina ise võtan vastutuse – tean, miks midagi teen. Toimisime läbi lugupidamise ja lahkuse. Pole võimalik teha head ja sisukat asja hirmu ja sundlusega. Võibolla on ka see põhjus, miks kujunes välja selline meeldiv grupidünaamika. Minu jaoks oli soodne õhkkond töö tegemiseks ja teadmiste saamiseks. Kindlasti sain kogemuse uurimuse läbiviimisest koos kõikide etappidega. Aga peamine oli minu enese teadvuse laienemine ja teadlikkuse kasvamine. Samuti tekkis parem ülevaade teaduslikust lähenemisest. Kuigi teema kõnetas, võttis vahepeal kogu usinuse asjaga tegeleda laiskus ja oskamatus aega planeerida. Nii saab võimalusest kohustus. (Lisette)

Koostegemisest ja ELU kogemusest:

• Liikmed olid erinevatelt erialadelt ning grupisisesed lahkarvamused lahendasime suures osas poolt-ja-vastu häälte arvuga. Erinevad arusaamad nõudsid teatud kompromisse. Üritasin grupisiseselt pakkuda ka kriitikat potentsiaalsete konfliktsuste osas, leida erinevaid perspektiive, natuke ka rööbaste peal hoida projekti töömahtu ja jälgida selle sisemist loogikat. (Melissa)
• Minu ootused oli eelkõige hea meeskonnatöö, kus kõik annavad panuse uurimistöö protsessi ja selle valmimisse. Huvitav, mida projektiga seonduvalt sain, oli see, et liikmed olid nii erinevatelt erialadelt. Öeldakse, et erinevus rikastab. Ja see pidas paika. Sest osad meist olid sellised filosoofilise mõttemaailmaga ja teised kahe jalaga maa peal. Samastuda oli teinekord hästi keeruline, kuna ise pean end pigem raamides olevaks inimeseks. (Kadri)
• Nagu kinnitab minu varasem kogemus, jaotuvad alati grupitöös kindlad stereotüüpsed rollid. Iga liige on omanäoline koos oma tugevuste ja nõrkustega – see annab võimaluse üksteist täiendada. Mulle meeldib mõelda, esitada küsimusi ja seada vastuseid kahtluse alla. Ma arvan, et minu peamine roll oli võibolla ideid genereerida, küsimusi püstitada, teemasid avada. Ma võiks lõputult filosofeerida ja arutleda, kuid kurb tõsiasi on see, et mul on vahel raske oma mõtteid formuleerida konkreetsemaks, objektiivseks. Aga mind täiendasid kaaslased, kellel on võime sõnastada nii, et mõte saaks kõigile üheselt mõistetavaks. Rolle oli erinevaid ja just nii palju, et toimuks edasiliikumine ning igaüks tajuks osa töö valmimises. Minu arvates oli ühtne ja teineteisega arvestav tiim. Samas mõnikord võis märgata, kuidas grupisiseselt valitud vastutustundlik koordineerija muutis kaasosalised mugavaks. Ka mina leidsin end vastutust ära andmas. (Lisette)
• Projekti suur pluss on koostöö, arvestamine, kohustused, kokkulepped, lugemine, juhendajate toetav tegevus hoidmaks kõiki tegevuses. Minu eelnevast magistritööst on pea kümme aastat möödas, siis protsessis osalemine toetab minu praeguseid õpinguid. (Kaia)

Tähenduslikud äratundmised hariduseesmärkide ELUs: 

• Väga inspireeriv ning hariv oli õppejõududega vestlemine väljaspool tavaolukorda ehk loengut. Kuulda nende mõtteid oma õppimisest, haridusteest ning eesmärkidest elus. Hästi tore oli, kuidas just õppejõud väärtustasid oma tööd, selle eesmärke ning oma ühiskondlikku panust. Tihtipeale oli neil üllam ja laiem eesmärk, kui pelgalt raha teenimine. Mõeldi sellele, mida anda ühiskonnale tagasi, milline on inimese panus ühiskonda ning mida saab üksikisik ära teha ühiskondlike ning laiemate probleemide lahendamiseks. Huvitav oli jälgida, kuidas muutuvad inimeste arvamused ja nägemused ning samuti eesmärgid ajas. Vanusega siis. Järjest enam mõeldakse hariduse ning ka üldisemalt oma elule seatavatele eesmärkidele. Ning kui nendest teemadest juba mõeldakse, siis on tunduvalt suurem tõenäosus, et püstitatud eesmärkideni ka jõutakse. (Kerti)
• Tsiteerides õppejõudu: “Haridus toetab meid, et me oma elust maksimumi saaksime võtta”. Mida rohkem me teame ja mida rohkem leiame erinevaid viise, kuidas näha, mõelda, osata, teada, seda mitmekesisem ja rikkam on meie maailm. Millegi uue teada saamine muudab alati arusaamist millestki eelnevast. Mina tahaksin selle ELU projektiga öelda, et eesmärgistamine ja millegi poole püüdlemine on tegelikult igas valdkonnas vajalik. Kui tekib eesmärk, on kogu tegutsemine selle suunas konkreetsem. Projekt võiks lugejat panna mõtlema oma eesmärkide peale ja võibolla muuta mõnda olemasolevat konkreetsemaks. Mida selgemini need sõnastatud on, seda parem/lihtsam on ka nende poole püüelda. (Mariel)
• Eesmärgistamine on iga inimese puhul ääretult isiklik tegevus. Ükskõik mida me teeme, sellel on eesmärk. Seda ei pruugita alati sõnastada ja seda ei osata alati sõnastada. Läbi selle projekti kulgemise võiks öelda, et mina ja minu intervjueeritavad on mõelnud ja sõnastanud enda hariduse eesmärgi. (Kaia)
• Leidsin, et huvi ja haridus käivad käsikäes, aga nende vahele astub raha ja formaalsus. Tunnen, et mida vanemaks saan, seda enam jääb formaalne haridus mulle jalgu. Kuigi mul on huvi antropoloogia vastu, siis isu seda õppida ohustavad formaalsed väljakutsed. Tihti küsin endalt, kui väga ma soovin oma huvi formaliseerida läbi eksamite, esseede ja rühmatööde? Võibolla ma ei oska seda huvi hiljem tööturul kommodifitseerida. Terve 3 aastat olen mõelnud, kuidas oma antropoloogilist huvi raha teenima panna? Kas see on üldse õigesti seatud eesmärk? Võimalik, et minu puhul mitte. Vähemalt mitte veel. See tähendab ühte hariduse eesmärkide fundamentaalset erinevust õppida sisu tundmise eesmärgil, mitte raha teenimise eesmärgil. Kuigi kompensatsioon hariduse eest ei ole iseenesest minu silmis vale, siis ei annaks ma eesmärgi seadmisel kasumlikkusele prioriteeti. Raha võib kergesti haridusteelise viia kursilt või saada hariduse defineerivaks kriteeriumiks. Seetõttu hakkasin kahtlustama raha ja formaalsuse seotust. Väidan, et formaalne haridus toob ülikooli liigset finantsilist tähelepanu. Haridusele antakse hind. Ülikoolis muutub kõik rahas arvestatavaks. 1 EAP maksab 44€. Niisiis minu antropoloogia huvil on formaalses keskkonnas hind. Jääb küsimus: kas ülikool on õige keskkond, kus oma huvist ajendatud teekonda käia? Eks aeg näitab. (Rene)
• Targem mina, õnnelikum mina – siin on seos!  (Lisette)

Kokkuvõtteks

Meie ELU projekt hariduse eesmärkidest rõhutab, et tänapäeva hariduse väärtust iseloomustab norm, et õpitakse, samas on see eelnevaga võrreldes absoluutselt teistsugune mõtlemisviis. Samas seostatakse haritust ja haridust jätkuvalt “inimeseks kasvamisega”. Tähtsaimaks peetakse hariduse juures oma teadmiste rakendamist enda kasuks/jaoks, samuti mõjutab eriala valikut finantsiline kindlus.

Õppimisel on oluline oskus süsteemselt tööd teha, eneseregulatsioon ja aja pühendamine õppimisele; ülikooli õppima minnes peab valmis olema isiklikeks muutusteks, mis õppimine kaasa toob.

Projekti tulemuste esitlus

Kutsume kõiki hariduse enutsiaste ja kirglikke hariduse huvilisi projekti tulemuste esitlusele 15. detsembril kell 14–16 ruumis M-134.

Kasutatud kirjandus

*Vadi, M., Reino, A., & Aidla, A. (2014). Õppejõud ja üliõpilane: rollikäsitluse vaade. Uuringu lõpparuanne.