Helene Uppin: uksi peab igaüks endale ikka ise avama – vastavalt oma kirele ja unistustele

Helenet ajendas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktoriõppesse astuma eelkõige uudishimu ja soov ning tahe haridusvaldkonna arengusse panustada. “Mind huvitas õppimine, mis toimub väljaspool klassiruumi ning tahtsin sellest teemast laiemat ja sügavamat pilti saada,” sõnab Helene ja lisab, et peab ennast pigem praktik-uurijaks. “Ma uurin valdkonda ehk muuseumi- ja keskkonnaharidust, kus samal ajal ka ise töötan, mistõttu on minu jaoks äärmiselt oluline oma praktikat kogukonnale n-ö tagasi anda.”

Mind ajendas doktoriõppesse astuma eelkõige uudishimu ja soov ning tahe haridusvaldkonna arengusse panustada.

Õpetaja roll on oluline ka laste õppimisel klassiruumist väljas

Tema doktoritöös on selgunud, et laste õppeprorgammide käigus saab väga edukalt erinevaid teadmisi omandada, aga ka õpioskusi lihvida, näiteks toetada õpilastes ajaloolise empaatia kujunemist, kuid sealjuures on tähtis roll ikkagi õpetajal. “Oluliseks faktoriks on klassi saatva või vastavat õppeainet koolis juhendava õpetaja tegevused ehk ettevalmistus õppekäiguks, tugi õppekäigu vältel, reflekteerimine ja õpitu lõimimine õppetöösse. Saan oma uurimistöö põhjal väita, et Eesti õppeprogrammide juhendajad on väga õpilaste kaasamisest ja silmaringi rikastamisest huvitatud ning sageli pedagoogilises mõttes kõrgelt haritud seltskond, kelle panus haridussüsteemis siiski sageli tähelepanuta jäetakse,” räägib Helene. Tema tööst on välja tulnud, et õppekäike korraldatakse palju ja ka riiklikult rahastatakse neid järjest enam, kuid seeläbi satub muuseumitesse ja keskkonnahariduskeskustesse aina rohkem õpetajaid, kellel puudub isiklik veendumus, et see on vajalik või siis teadmised ja oskused sellest, kuidas õpilasi uudsetes õpikeskkondades toetada. 

“Olen lähemalt vaadanud selliste klassiõpetajate praktikate sisse, kes sageli ja meelsasti õppekäikudel käivad ning näinud, et isegi kui kõik tingimused töötavad õpetaja vastu, aga ta ise sügavalt usub, et õpilastele on hädavajalik kooliteel kogeda autentseid kultuurielamusi, rikkalikke õpikeskkondi ning lahendada elulisi ülesandeid, siis vilunud õppekäikude fänn leiab alati võimaluse oma õpilastele mitmekesist kooliteed pakkuda,” leiab Helene.

Doktoriõpe saab anda vaid nii palju, kuivõrd sa ise oled valmis vastu võtma ja panustama.

Doktoriõpe – uued väljakutsed loovad ka uusi võimalusi

Helene arvab, et vaatamata sellele, et doktoriõpingud loovad kindlasti uusi võimalusi professionaalses karjääris, peab neid uksi igaüks endale ikka ise avama – vastavalt oma kirele ja unistustele. 

“Doktoriõpe saab anda vaid nii palju, kuivõrd sa ise oled valmis vastu võtma ja panustama. Võrreldes bakalaureuse- või magistriõpingutega pole siin ees soovituslikku tunniplaani või kindlat kursust, kellega koos asju välja nuputada, ka tähtajad tuleb endale reeglina panna ise,” räägib ta ja lisab, et doktorantuur võib õpetada paremini kirjutama, analüütiliselt mõtlema, kriitiliselt andmeid analüüsima. Seda aga vaid juhul, kui sellesse aega ja energiat panustada ja olla valmis n-ö rumal olema ning tunnistama, et su senistest teadmistest, oskustest, harjumustest, kõhutundest ja kontaktidest jääb väheks kõigile küsimustele ammendavate vastuste andmiseks. 

Helene tutvustamas doktoriõpingute raames ilmunud käsiraamatut "Kogemusõpe avatud õpikeskkonnas"

Teistmoodi vaade teadusele

Doktoriõpe annab ka uusi sõpru, inspireerivaid eeskujusid ja laia erialase võrgustiku, aga Helene usub, et seda ainult siis, kui oma kestast välja tulla ja panustada n-ö täielikult kohal olemisse, olgu selleks siis erialastel konverentsidel ja seminarides osaledes või õppejõuna. 

“Minu jaoks isiklikult on olnud väga huvitav kalibreerida oma reaalteaduste tausta mõtlemine ümber sotsiaalteaduste mõtteviisile, sealjuures täiesti kvalitatiivsetele meetoditele. Eriti arvestades, et samal ajal töötan ma muuseumis, kus teadust tehakse sageli humanitaarteaduste printsiipidest lähtudes,” räägib Helene ja usub, et doktoriõpingud on andnud palju ruumilisema vaate kogu teadusmaailmale. 

“Natuke olen ma ringiga jõudnud ka sellesse punkti, kus mõistan, kui oluline on oma isiklikku väärtustesüsteemi fookuses hoida ka teadust tehes. Doktoriõpe on kindlasti maraton, kiiresti ja lihtsasti siin eriti palju kätte ei tule. On aegu, millal kipub meelest libisema, miks sa siia üldse astusid ja mille nimel see kõik. Aga kui see, mida sa uurid võib potentsiaalselt toetada kogukondi, millest sa hoolid, siis leiad üsna pea jälle oma rajaotsa üles.” 

Tutvu lähemalt kasvatusteaduste doktoriõppekavaga Loe ka: Puust ka punaseks: kuidas astuda doktoriõppesse?