Janek Bagirov: "Haridust ei saa kunagi olla liiga palju ning õpetaja tööriistakast vajab ja mahutab veel palju"

Austatud instituudi direktor, prorektor, lugupeetud õppejõud, austatud lõpetajad ja külalised. Mul on suur rõõm ja au, kõikide lõpetajate nimel seista täna teie ees ning öelda mõned sõnad selle tähtsa ja erilise päeva puhul.

Ma olen alati hinnanud kõrgelt Eesti vanasõnasid ning ei saa jätta kasutamata võimalust ka siin alustada ühega neist: “Kui tahad targaks saada, siis pead õppima”. Kõiki tänaseid lõpetajaid on käesolevasse hetke toonud erinevad ajendid, aga meid kõiki on ühendanud soov õppida.

Võimatu on siin täna oma diplomit vastu võttes mitte mõelda tagasi, kuidas see kõik alguse sai. Mõelda tagasi sellele erutusele, kui võtsime vastu otsuse kandideerida ülikooli. Mõelda tagasi sisseastumisvestlusele, kus püüdsime veenda vastuvõtukomisjoni, et just meis on see midagi, miks me peaksime osutuma valituks. Meid täitis ootusärevus ja teadmatus, mis saab edasi.

Teekond ülikoolis on olnud täis väljakutseid, aga ka toredaid hetki. Mõtlen tagasi esimestele loengutele, kus kohe tiriti välja mugavustsoonist ning pandi siis veel võõraste kaasüliõpilastega koostöiselt tegutsema. Ma ei olnud sellega harjunud ja ma ei tea kuidas kõikide teiste lõpetajatega oli, aga tegelikult ma ei olnud valmis ka kõikideks nendeks iseseisvateks töödeks, mille tegemiseks tuli hakata nüüd kusagilt aega leidma. Uudishimu, segadus, üllatus, frustratsioon ja rõõm on vaid mõned nendest emotsioonidest, mis mind tööd tehes ja lõpuks seda esitades valdasid. Eks areng algabki sealt, kus mugavustsoon lõppeb ja tänaseks on muutunud need võõrad kaasüliõpilased kalliteks kaasteelisteks ning kõige enam uhkust tunnemegi nende tehtud tööde üle, kuhu oleme panustanud kõige rohkem.

Eks ülikooliaastad jäävad kindlasti meile kõigile meelde. Jäävad meelde klassitunnid ja grupitööd, ühised lõunasöögid ja väljasõidud. Omamoodi jälje jättis ka distantsõpe, kus Zoomi kohtumised ja mikrofoni probleemid meenutasid vahel kontakti otsimist teispoolsusega. „Janek, kui sa oled meiega, siis anna kuidagi märku“. Seda kõike ühendas aga see, et meie ümber kas füüsiliselt või virtuaalselt olid toredad ja abivalmis õppejõud ning toetavad kaasüliõpilased.

Mäletan, et teise õppeaasta alguses üks õppejõud soovitas leida endale kursuselt keegi, kellega mõtestada arusaamatuks jäänud õpetusi, korrata eksamiteks, jagada võtteid ja mõtteid, kuidas edukamalt õpingutega toime tulla. „Õpisemu – iseseisva õppija tugipunkt“. See oli üks kuldaväärt nõu. Mulle tundub, et pärast seda läkski kõik palju lihtsamaks ja loogilisemaks. Õpisemu aitas paremini toime tulla õpingutega, stressiga ning vajadusel aitas otsida ka kadunud motivatsiooni. Lisaks muutis õpingud ka põnevamaks, kui mul õpisemuga tekkis iseenesest sõbralik võistlus kõrgema keskmise hinde nimel. Liina, olles nüüd juba pikalt põnevust kerinud, siis saan öelda, sina võitsid 0,011 punktiga. Tänud sulle pingelise võistluse eest.

Kas nüüd, kui bakalaureuseõpingud on seljataga, oleme targad? Kirjanik Lev Tolstoi on öelnud, tsiteerin: “Tarkus pole selles, et palju teada. Kõike teada ei saa me kunagi. Tarkus pole selles, et teada võimalikult palju, vaid selles, et teada, millised teadmised on kõige vajalikumad, millised vähem vajalikud ja millised veel vähem vajalikud.” Tsitaadi lõpp. Et tulevikus oleks järgmistel kõnelejatel võimalusi kasutada kodulähedasemaid tsitaate, siis pakun ka omapoolse tõlgenduse tarkusest: “Tarkus ei ole teada vastuseid kõikidele küsimustele, vaid tarkus on teada, kuskohast leida vastused neile küsimustele.” Tsitaadi lõpp.

Siit ka siis vastus küsimusele, kas see on lõpp? Ei, see ei ole lõpp. Kõik kestab edasi, sest veel palju on õppida ja kogeda. Mitmed meist pürgivad ikka edasi, kõrgemale ja kaugemale ning järgmine etapp magistriõpingute näol on peagi käes. Haridust ei saa kunagi olla liiga palju ning õpetaja tööriistakast vajab ja mahutab veel palju võtteid, vahendeid ja laskemoona, mida meil praktikas võib vaja minna. Õpetajana peame me olema avatud muutustele, kohanemisvõimelised ja suutma ajaga sammu pidada. Me peame olema suutelised elukestvalt õppima. Me vajame ka üha enam tarku lahendusi, nendeni jõudmiseks aga kriitilist mõtlemist, analüüsivõimet ja koostööd. Õnneks oleme ülikooliõpingute ja õppejõudude abiga selleks juba tugeva vundamendi valanud.

Vaadates oma diplomit… ja kui korraks rääkida mitte võibolla kõigi lõpetajate nimel, siis leian end mõttelt, et ega see diplom ainult minule ei kuulugi. Tunnen, et olen auga välja teeninud sellest umbes poole ning ülejäänu kuulub kõigile neile, kes mind sel teekonnal on toetanud.

Ühe osa oma lõputunnistusest annan koos kõigi lõpetajate tänusõnadega meie suurepärastele õppejõududele, kes panustasid oma aega, energiat ja närvirakke, et meid õpingute jooksul toetada, julgustada ja innustada. Aitäh, et vastasite meie küsimustele ja olite meiega kannatlikud. Olete teinud tublit tööd ning usun, et teie töö kannab tulevikus ohtralt vilja. Päriselt, aitäh!

Järgmise osa koos kõikide lõpetajate tänusõnadega kuulub meie tagalale ehk lähedastele, kes te olete olnud kannatlikult meie kõrval ja andnud meile võimaluse teha midagi teile mõeldud aja arvelt. Tänu teile oleme täna jõudnud siia, kus me oleme. Aitäh kõigile abikaasadele ja elukaaslastele, sõpradele ja vanematele ning loomulikult ka lastele, kes võibolla ei saanud alati aru, miks issil ei ole aega mängida ja muudkui klõbistab arvuti taga, päeval ja öösel. Aitäh, et andsite meile aega, olite mõistvad ja toetavad. Nüüd on meie kord teile oma tänulikkust näidata.

Teie, kallid lõpetajad, vaadake enda ümber ning märgake neid inimesi, kellega koos te lõpetate. Soovin, et me ei kaotaks üksteisega kontakti ning olgu siis järgmiseks peatuseks magistriõpingud või karjäär või mõlemad, siis koolist saadud kontaktid hoidke alati lähedal. Loodan, et nii nagu on kulgenud õpingud ülikoolis – üksteist toetades – nii saame üksteisele loota ka järgmistel etappidel. Olgu see siis seotud õpingutega, erialase nõuga või otsime lihtsalt kedagi, kes meid ära kuulaks. Et teil oleks ikka motivatsiooni edasi õppida, siis pakun teile lõpetuseks töösturi ja leiutaja Henry Fordi tsitaadi: „Kõik, kes lõpetavad õppimise on vanad, on nad siis kakskümmend või kaheksakümmend. Kõik, kes jätkavad õppimist, püsivad noorena.“ Tsitaadi lõpp. Ma soovin teile palju õnne bakalaureuse õpingute lõpetamise puhul, edu edaspidiseks ja tuult tiibadesse. Aitäh ja ilusat suve!