Haridusblogi

Janika Leoste: “Kui Sa ei ole hästi kuulda, ei ole vahet, kui hea videopilt Sul on või mida Sa rääkida kavatsesid.”

Loe intervjuud oktoobris doktoritöö kaitsnud haridusteaduste instituudi ettevõtluskoostöö ja innovatsiooni peaspetsialisti (Business Collaboration and Innovation Chief Specialist) Janika Leostega. Tema doktoritöö teema on “Tehnoloogiliste innovatsioonide adopteerimine ja säilitamine õpetajate klassiruumi praktikates – õpperobotite matemaatikatundi integreerimise näide” ("Adopting and Sustaining Technological Innovations in Teachers’ Classroom Practices – The Case of Integrating Educational Robots into Math Classes“).

Janika Leoste

Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?

Pigem võiks öelda, et uurimisteema tuli enne õpinguid ise minu juurde. Tollase HITSA õpperobootika koolitajana oli mul raske mõista, miks õpetajad robotitega tunnis õpetamisest samamoodi vaimustuses ei ole kui FIRST LEGO League või Robotexi robootikavõistluste ajal, millega olin lähemalt kokku puutunud. Sealt edasi oli juba päris loogiline seada sammud ülikooli poole, et probleemile selgust tuua. Eks tulevastel kolleegidel Maire Tuulel ja Larissa Jõgil oli ka oma mõju, juhendaja Mati Heidmetsa julgustav suhtumisest rääkimata.

Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Pikad projektid ja kõrged sihid väsitavad. Ainus võimalus on sinna kõrvale veel vähemasti sama raskeid väljakutseid võtta. Kõlab triviaalselt, aga päevakava ja ajaplaneerimine aitavad alati. Ja teadmine, et Sa teed seda sellepärast, et see ongi raske, mitte kerge.

Kirjelda mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus.

Meeldejääv hetk oli tegelikult lõputöö kaitsmisel, kui minu mõlemad juhendajad – professorid Mati Heidmets ja Tobias Ley – meenutasid minu transformatsiooni ettevõtjast noorteadlaseks. Ise tajun seda küll maailmavaate laienemisena ning loodan, et ettevõtlikkusest on kasu ka teadusmaailmas.

Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?

Eks ikka mõtted muudavad maailma, aga selleks tuleb neid teiste inimestega jagada. Mida tahaks kogu maailmale südamele panna, on arusaam, et õpetajad vajavad klassiruumis katsetamist selleks, et uute meetodite kasust aru saada. Seda ei tohiks võtta kindla märgina, et uuendus ongi nüüd automaatselt omaks võetud. Klassiruumi praktikate muutmine on õpetaja jaoks pikk ja mitme-etapiline protsess, kus on vaja nii välist tuge kui ka sisemist veendumust.

Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda?

Tooksin metafoori videotundidest. Kui Sa ei ole hästi kuulda, ei ole vahet, kui hea videopilt Sul on või mida Sa rääkida kavatsesid. Kuulajad ei suuda sõnumit vastu võtta ning õpieesmärk jääb saavutamata sõltumata headest kavatsustest. Tuleb ise teha endast parim, et Sinu hääl kuulda oleks. Ainekursused, täiendkoolitused, üliõpilaste juhendamised, töötoad, konverentsidel esinemised, artiklite kirjutamine – võimalusi on palju.

Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada?

Usaldan inimesi ja püüan käituda nii, et mind usaldatakse. Loodan, et inimesed hindavad mind pigem tegude kui sõnade põhjal.

Räägi ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitad lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitad? 

Roberto Poli “Introduction to Anticipation Studies” räägib sellest, kuidas inimesed  prognoosivad tulevikku ja kavandavad oma ennustustele toetudes tegevusi, mis võivad viia või mitte viia nn soovitud tulevikule lähemale. Poli raamat juhib kaudselt tähelepanu ka neile võimalustele, millest igaüks meist inimesena võib ilma jääda, kui oma tulevikuvisioonid liiga udusena hoiame või lihtsalt ootame, kuni tulevik ükskord ise kätte jõuab.