Haridusblogi

Kai Pata: Kopeerime umbrohult kiirema õppimismudeli

"Elame murranguhetkel, tööstusajastu loojangul, kus tehnoloogilistest lahendustest loodetakse leida päästerõngast raiskavale eluviisile. Seda olulisem on aga just praegu endalt küsida, mida ja kuidas me õpetame, et ressursikriisist välja tulla," rääkis haridusteaduste instituudi täiskasvanuhariduse ja mitteformaalõppe professor Kai Pata 17. märtsil toimunud Tallinna Ülikooli sünnipäevakonverentsil.

Kai Pata. Foto autor Arno Mikkor

Loodusel on meile pakkuda hulga lahendusi, kuidas kriisiajal õppimist korraldada. Praegune õpitee on pikka hoolt vajava tamme sarnane, kes on elu alguses õrn ja haavatav ning vajab kasvamiseks palju tuge. Selline käsitlus haridusteest on aga liialt pikalt ette planeeritud õpisisuga ega võimalda muutuvate oludega kiiresti kohaneda, mis on tänapäeval äärmiselt oluline. Meil ei ole ressurssi ega aega pikaks õpiteeks, seega peab õppimine vajaduste järgi olema paindlik, ajas muutuv ja võimaldama kiiret kohanemist. 

Vastandina tamme mudelile on märksa paindlikum valida umbrohu strateegia. Võilill on keskkonnaga pidevalt kohanev taim, mis sobib hästi kohaneva ja paindliku õpitee sümboliks. 

Oluline on keskenduda seega muutja mõtteviisi õpetamisele, et õppija saaks olla valmis juba õppimise ajal enda ümbritseva elu ja keskkonna muutmiseks, sest õppimine on oma olemuselt parasjagu hetkes probleemidega toimetulek ning ettevaatavalt ka tulevikuolukordadeks valmistumine.

Muudame hariduse kohanevaks ja ümbritsevat kohandavaks

Õppija peab saama oma õppimise ajal lahendada päris olukordi ja tal peab säilima võimalus uusi omandatud teadmisi ka järele proovida. Taas räägime üldhariduses sellest, kuidas võimaldada õppijal kogeda erinevaid töösituatsioone, seda nii töövarjutamise kui ka praktikate käigus.

Võilill on hea näide sellest, mil moel peab õppimine muutumises olema – võilill on kohanemisvõimeline igasugustes oludes ja muudab ise oma juurtega mulda ning kohandab enda keskkonda vastavalt oma vajadustele. Sedasama peab võimaldama ka haridus.

Erialaõpingud on aina enam seotud paindliku töö järeleproovimisega. Võilille eluring iseloomustab seetõttu ilmekalt umbrohu õpiteed, kus kiiresti proovitakse teadmisi elulistes olukordades rakendama. Nii õpitakse ja muudetakse selle teadmisega ka olukordi. Uut teadmist ehitatakse jupikaupa tööl ideid ja uuendusi järele katsudes ning õpingute abil mõtestades. 

Muutused haridusmudelis 

Pika õpitee kõrvale tuleb pakkuda seega kiireid ja lühikesi õpivõimalusi, olgu selleks mikrokraadid, mikrokvalifikatsioonid või nanokraadid. Neis õpitu jõuab kiirelt praktikasse ning nii saab õpisisu ruttu uuele vajadusele vastavaks kohandada.

Juba praegu on õppimise praktikad muutunud. Me proovime erinevates õpingutes leida lahendusi päris probleemidele ja õpime selle käigus koos partneritega, kuidas toime tulla. 

Võilill on seega hea näide sellest, mil moel peab õppimine muutumises olema – võilill on kohanemisvõimeline igasugustes oludes ja muudab ise oma juurtega mulda ning kohandab enda keskkonda vastavalt oma vajadustele. Sedasama peab võimaldama ka haridus.

Ühiskonnas, kus õppijad kombineerivad oma õpiteed väiksematest juppidest, võidavad kokkuvõttes kõik – nii õppijad kui ka terve ühiskond. Õppijate oskused kujunevad väiksemate õpiampsude teel mitmekesisemaks ja on suurem võimalus, et nad suudavad kohandada ennast muutuvates oludes toime tulema. Erinevate oskustega inimesed loovad aga vastupidavama ühiskonna, kes leiab vajadusel uutele olukordadele lahendusi.

Peame hoolega järele mõtlema, kuidas toetada õppijaid nii, et igaüks oskaks endale valida õpiteid terve elu jooksul. Koolis on meid ees ootamas seega suured muutused, sest õppijate üheks üldoskuseks on eelkõige enda tundma õppimine ja võimaluste otsimine oma oskuste arendamiseks, nii enda huvide kui ka maailma vajaduste järgi. 

Kas tehisintellekt asendab inimest?

Palju loodetakse tehisintellektiga toetatud personaliseeritud õppimisele, kuid tehnoloogia loomine, selle treenimine muutuvatele vajadustele vastavaks ja ülalpidamine muudab meid tehnoloogiaks sõltuvaks. See pole ei odav ega paindlik.

Usun, et odavamalt ja tõhusamalt liiguks haridus edasi, kui panustada töötajate oskusesse õpetada teisi inimesi. Jällegi leiame siingi inspiratsiooni loodusest. Rukkilill särab ja teeb meele rõõmsaks – tal ei ole muud eesmärki meie silmis. Eneseareng tööl ei peaks toetama vaid ühiskonna vajadusi, vaid lähtuma ka meie endi rahulolust. Tihti saab enese enda huvidest lähtunud õpitust alguse uus oskus, mis lubab olla tööl loovam ja saavutada rohkem. Iga inimene peaks oma ellu mahutama just selliseid huvist lähtuvaid õppimisi. See muudab meie ühiskonna paindlikuks, kohanevaks ja rõõmsaks.

Eneseareng tööl ei peaks toetama vaid ühiskonna vajadusi, vaid lähtuma ka meie endi rahulolust.

Meie rahvusumbrohi rukkilill on õppinud kohanema koos rukkiga levima. Ta peidab oma terad rukkiterade vahele. Tööl õppimine võiks olla sarnane – õppimine juhtub siis, kui me midagi teeme ja sellele tähelepanu pöörame. Kohandame seega õppimise tööde olemuse ümber, selle asemel, et hoida õppimist tööst lahus.

Umbrohu moodi õppimisel ei liigu me pikalt ainult ühes suunas, vaid proovime õpiteel erinevaid võimalusi, võimaldades kiiremini kohaneda ning raisata vähem aega ja ressurssi õppimisele. See loob paindlikkuse meie karjääris ning lubab mitmekülgsemalt tegutseda. Nii oleme oma väikeste oskustega elujõulisemad.