Katrin Karu: Teadustöö tulemused on minu igapäevane praktika

TLÜ haridusteaduste instituudi andragoogika lektor Katrin Karu kaitses oma doktoritööd tänavu maikuus, milles uuris, kuidas mõistavad täiskasvanud üliõpilased õppimist, õpetamist ning iseennast õppijana. Katrini enda sõnul läbis ta doktoriõpingud üsnagi kiiresti, kuid oma uurimisteemani jõudis mõnevõrra hiljem. 

• Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde ehk kuidas tekkis selle valdkonna vastu huvi?

Jõudsin oma uurimisteemani veidi hiljem, alles õpingute jooksul. Peamine põhjus oli see, et töötasin paralleelselt õppejõuna ning keskendusin sel ajal õpetamisele, selle arendamisele ning juhendamisele, otsides viise, kuidas paremini toetada üliõpilaste õppimist.

Minu üheks tegevuseks oli ka programmis "PRIMUS" õppejõudude koolitamine. Õpetamispraktika pidev analüüs ja parendamine ning õppejõudude professionaalse arengu toetamine, aga ka laiemad muutused ülikooliõppes juhatasidki mind uurima üliõpilaste arusaamu õppimisest ülikoolis läbi andragoogikateooria vaatenurga. See on olnud minu unikaalne teekond ja olen mõelnud, et kindlasti saab ka teistmoodi, kuid olen õnnelik, et saavutasin selle, mille endale eesmärgiks seadsin.

• Kus ja kellena praegu töötad ning kuidas kasutad oma igapäevases töös oma teadustööst saadud teadmisi?

Töötan alates 1997. aastast Tallinna Ülikoolis andragoogika valdkonna õppejõuna ja uurijana. Teadustöö tulemused on minu igapäevane praktika, sest uurisin üliõpilaste kui täiskasvanud õppijate arusaamu õppimisest, nende eelistusi õpetamisele ja enda õppimisele.

Doktoritöö taustaks on olukord, et üliõpilaskond on muutunud. Pikalt on teadusuuringutes ja analüüsides olnud üliõpilaste eristamine traditsiooniliseks ja mittetraditsiooniliseks, seda tehti ka hiljuti Eesti Televisioonis eetris olnud „Suud puhtaks“ saates. Üliõpilaste õppimisega seotud nähtusi uurides ei ole noorte ja täiskasvanud üliõpilaste vastandus enam elujõuline paradigma. Esiteks seetõttu, et õppimiskäsituste arengud on lähendanud seisukohti, mis selgitavad noore ja täiskasvanud õppija tunniseid ja nende õppimist. Teiseks, kui 20 aastat tagasi oli tüüpiline üliõpilane 18–25-aastane, siis nüüd õpivad ülikoolides eri vanuses töötavad spetsialistid, kellel kõigil on oma unikaalne elu- ja õpikogemus. Töötasin välja ülikooliõppe andragoogilise mudeli, mida õppekavade arendamisel saame aluseks võtta.

"See on olnud minu unikaalne teekond ja olen mõelnud, et kindlasti saab ka teistmoodi, kuid olen õnnelik, et saavutasin selle, mille endale eesmärgiks seadsin."

Doktoritöö tulemusi kasutan ka enda edasises teadustöös. Koos TLÜ kommunikatsiooni dotsendi Katrin Aavaga viime läbi tegevusuuringut õppejõu teadusELU formaadis. Soovime välja selgitada, millised on parimad viisid instituutide üleste uurijate võrgustike loomiseks, et oma õpetamist uurida ja õpet arendada. Võrgustikes õpivad õppejõud, kes on samuti täiskasvanud õppijad ning kelle õppimist toetame andragoogilistest põhimõtetest lähtudes.

• Doktoritöö kirjutamine on üsna suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu n-ö nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Doktoritöö kirjutamise protsessis leidsin tasakaalu vaimse ja füüsilise tegevuse vahel. Otsustasin oma kauaaegse unistuse ellu viia ja liitusin viis aastat tagasi rahvatantsuansambli „Tuisuline“ naisrühmaga. Rahvatantsuga tegelemine on õpetanud enda ja kultuuri kohta palju, toonud uusi tuttavaid ja andnud häid emotsioone.

Nõuandena võin enda poolt lisada, et doktoritöö on paljuski individuaalne protsess, kuid mind aitas see, kui sain oma teksti lähedastele kolleegidele lugeda anda ja selle üle arutada. Nii sündisid enda peas uued lahendused. Toetusvõrgustik oli minu jaoks oluline ja see on ka läbivalt minu elus tähtis, teha koostööd ja koosloomise kaudu jõuda paremale tulemusele, kui seda üksinda suudaksin.

• Kui oma doktorantuuri ajale tagasi vaatad, siis mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Doktorantuuri ajast on ikka eelkõige olulised uued kontaktid, kujunesid ülikoolisisesed koostöösuhted ja ülikoolidevahelised, sh rahvusvahelised võrgustikud.

• Kas midagi naljakat ka teadustöö kirjutamise jooksul juhtus? Kui jah, siis mis?

Kuna teadustöö kirjutamine oli ka koduses elus esil, siis pidin tihti lastele ütlema, et lähen arvuti taha doktoritööd kirjutama. Ühel päeval haaras minu sel ajal algklassides õppiv tütar paki pabereid ja marssis trepist üles, öeldes: „Lähen teen doktoritöö valmis!“

• Kuidas ja kui palju on Sinu elu mõjutanud ülemaailmne koroonakriis? Mis Sa arvad, milliseks kujuneb meie elu järgmisel või ülejärgmistel aastal?

Ülemaailmne koroonakriis ei jätnud kedagi puudutamata. Kohaneda tuli kiiresti ja toetada ka teisi. Nii tegime ka ülikoolis oma kolleegidega (Mari-Liis Lind, Larissa Jõgi, Halliki Põlda ja Mairi Matrov) ning uurimislabori EDUSPACE meekonnaga (Janika Leoste) veebipõhise kontaktõppe juhendmaterjalid ning veebiseminaride sarja, kus jagasime kogemusi ning pakkusime tuge. 

Lisaks koolidele ja ülikoolidele toimusid muutused ka täiskasvanukoolituses, kus tõstatus ka koolitajate digipädevuste teema. Nüüd olen koos meie ülikooli teadlaste ja magistrantidega SA Kutsekoja tellimusel läbi viimas uuringut "Eesti täiskasvanute koolitajate kompetentside avaldumine digikeskkonnas toimuvatel koolitustel ja nende koolitusvajadus", mille tulemused on aluseks koolitajatele mõeldud veebipõhise õppematerjali koostamisel, et enda digipädevust arendada.

• Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elad ning mis aitavad Sul edu saavutada?

Pean väga oluliseks võrdväärseid suhteid ja koostööd. See tähendab, et minu jaoks on (töö)elus tähtsad inimesed, kellega saan koos samal teekonnal olla, keda saan usaldada ja vastastikku toetada ning koosluues mõtestada ja mõjutada ümbritsevat.

• Mis on viimane raamat, mida lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

Lugesin viimati Keele ja Kirjanduse erinumbrit "Keel ja ruum", mis ilmus tänavu septembris. Toimetajateks on meie enda ülikooli teadlased Mari Uusküla ja Tauri Tuvikene, kes nimetasid seda eri valdkondi lõimivaks kogumikuks. Selle lugemine loob huvitavaid kokkupuutepunkte eri distsipliinide vahel ning ülikooliõppes on ju keel ja ruum meie igapäevased töövahendid.