Maris Juhkam: tark teab, et me kõik areneme ja eriti tark on see, kes on teadlik, kuidas me areneme
7. oktoobril 2024 kaitses Maris Juhkam doktoritööd teemal „Oskuslikuks lugejaks: ladususest mõistmiseni“ ("Toward competent reading: from fluency to comprehension"), kus uuris, kuidas kasvatada õpilaste lugemisoskust. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Piret Soodla ja Jyväskylä Ülikooli professor Mikko Aro. Uurisime Mariselt lähemalt, mis ajendas teda doktorantuuri astuma ja kuidas ta oma uurimisteemani jõudis.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Doktorantuuri ahvatles mind astuma eelkõige huvi uuritava teemavaldkonna vastu. Tahtsin sellest rohkem teada ning oma uurimistöö kaudu ka midagi praktilist ära teha – toetada õpetajaid ning tugispetsialiste, kes igapäevaselt õpi- ja lugemisraskustega õpilastega koolis tegelevad. Kuna olen ka ise eripedagoog ning töötan väikese koormusega koolis, siis tean, kui oluline see teema on.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Oma doktoritöös keskendusin õpilaste lugemisoskuse uurimisele, sh oli fookuses justnimelt õpi- ja lugemisraskustega lapsed ja nende areng. Kaasava hariduse rakendamine toob tavakoolidesse üha enam raskustes olevaid lapsi ning ootused õpetajatele on kõrged. Lugemisoskus, eelkõige loetu mõistmine, on oluline baas akadeemilise hariduse omandamiseks – toimub ju koolis õppimine suuresti tekstide lugemise kaudu.
Loomulikult on hea lugemisoskus vajalik ka edasises elus, et ühiskonnas edukalt hakkama saada ja suures infotulvas orienteeruda. Seetõttu oli tähtis täpsemalt teada saada, kuidas õpilaste lugemisoskus areneb, kui oskuslikud on õpetajad lugemisraskustega õpilaste märkamisel ja mis kõige olulisem – kuidas efektiivselt lugemisraskustega lapsi toetada.
Millised olid Sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda ja edukalt lõpuni jõuda?
Salanippe mul polnud, oli intensiivne töö. Motiveeris huvi uuritava teemavaldkonna vastu ja väga oluline oli ka see, et minu ümber olid inimesed, kellega mul oli usalduslik suhe ning hea koostöö. Doktoriõppe periood on pikk ja intensiivne, täis tõuse ja mõõnu. Kui tuleb see nn “mõõnaperiood” ja motivatsiooni langus (mida juhtub doktoriõppe ajal mitu korda), siis soovitan kindlasti avameelselt rääkida sellest oma juhendajaga ning pidada koos plaani, kuidas edasi minna.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Meenub konverents Californias, kus pidin tegema posterettekande. Olime jõudnud California lennujaama ja hakkasime läbima passikontrolli, et riiki sisse pääseda. Mõnikord küsitletakse sind aga seal risti ja põiki läbi ja sa pead väga selgelt teada andma, mida sa riigis teed ja miks siia tulid. Nii juhtus ka meil. Kui ütlesime, et läheme konverentsile, siis see polnud piisav. Me ei leidnud koheselt üles ka kinnituskirja ja konverentsi kutset, et seda kinnitada. Kontroll aga ei jätnud ja palus siiski tõestada, et me tulime Californiasse just konverentsi pärast. Õnneks oli mul reisikohvris kenasti kokkuvolditud konverentsi poster. Võtsin selle siis välja ja esitlesin seda. Turvakontroll jäi rahule, pääsesime riiki ja sain juba ka oma ettekannet harjutada.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks tark eluviis?
Kuna minu uurimisvaldkonna kaheks märksõnaks võiksid olla areng (õpilaste lugemisoskuse areng) ja teadlikkus (õpetajate teadlikkus ja teadlikkus sellest, kuidas lugemisoskust arendada), siis sõnastaksin targa eluviisi moto nii: tark teab, et me kõik areneme ja eriti tark on see, kes on teadlik, kuidas me areneme. Ehk siis märka ja ole teadlik oma väikestest arengusammudest ning kui vaja, siis märka ja ole teadlik ka sellest, et mõnikord tuleb teha paus ning aeg maha võtta.
Mida hindad oma juhendaja juures kõige rohkem?
Kõige enam hindan usalduslikku suhet juhendajaga. Me kõik eksime vahel, meid kõiki mõjutab doktoriõppe ajal ka pere jm kohustused. Seega on minu jaoks usaldus ning avameelsus kõige olulisemad. Ja mul on hea meel, et oma juhendajaga mul just selline suhe oligi.