Meril Ümarik: oluline on tõmmata piir töö ja eraelu vahele

Meril Ümariku doktorikraad on kaitstud sotsioloogia erialal, kuid tema uurimistöö on olnud hariduse valdkonnas. “Minu uurimisteema ja teadustöö olid seotud kutseharidusvaldkonnaga ning doktoritöö puudutas kutseharidusmuutusi, kutseharidusreformidega kaasnevaid muutusi ja nende omaksvõttu,” täpsustab Ümarik. 

Ümarik on  juba alates aastast 2003 olnud seotud Tallinna Ülikooliga. Hetkel moodustab suure osa tema tööst õpetamine ja juhendamine, kuid lisaks viib ta läbi mitut teadusprojekti. Käimasoleva projekti EmpowerVET raames uurib ta noorte hariduslikke üleminekuid mõjutavaid kompleksseid tegureid ning kutsehariduse rolli riskinoorte kaasamisel ja tööturule ülemineku toetamisel. Mitme töörolli kombineerimist peab Ümarik arendavaks kogemuseks ja märgib, et just see talle ülikoolis töötamise juures ka meeldib. “Ülikoolitöö juures on nauditav, et see on mitmekesine – projektid vahetuvad, teadusteemad arenevad ja lisaks on ka erinevaid rolle hästi palju,” räägib Ümarik. Teisalt, kõige selle jaoks aja leidmine võib mõnikord osutuda parajaks pähkliks.

Teadlaste ja õppejõudude tööelu, erinevaid rolle, heaolu ja identiteeti on Ümarik koos Larissa Jõgi ja teiste kolleegidega ka ise ühe teadusteema raames uurinud. Seetõttu teab ta, et paljudel teadlastel võib mitme rolli vahel tasakaalu leidmine olla keeruline. Ümariku sõnul on ülikoolitöö paindlikkus ja autonoomsus selle töö positiivsed küljed, kuid toovad kaasa ka keerulisi valikuid: “Võib tekkida oht, et oled nii paindlik, et ei suudagi enam lahutada seda, mis on töö ja mis on teine pool elust.” Ümarik tunnistab, et on ka ise selle põhimõtte vastu eksinud, kuid on nüüd juba mõnda aega püüdnud teistmoodi tegutseda: “Viimane aasta-poolteist ma tõesti olen lähtunud põhimõttest, et ma ei tööta õhtul ja ma ei tööta nädalavahetusel.” Nädalavahetused mööduvad tal sageli matkaradadel.

Oma karjäärile tagasi vaadates arvab Ümarik, et ta ei teeks midagi teistmoodi. Kui oleks olnud elukorraldus teine, oleks ta ehk mingi aeg välismaal õppinud, kuid väikesed lapsed sidusid rohkem Eestiga. Samas veetis ta peale doktorantuuri pool aastat Helsingi ülikoolis, Helsinki Collegium for Advanced Studies interdistsiplinaarses keskkonnas, mis andis hoopis teise perspektiivi teadustöö tegemisele. 

“Naised teaduses” päevast rääkides märgib Ümarik, et see on kahe otsaga teema – ühest küljest talle soopõhine rõhutamine väga ei meeldi. Teisalt, tõdeb ta, et mõnes konteksti on oluline just soopõhisele (eba)tasakaalule ja seda kujundavatele teguritele tähelepanu pöörata. “Kasvõi tipppoliitikas, kui me näeme, et seal on naised vähemuses,” toob Ümarik välja, või naisteadlaste puhul, kuidas vajadus ühitada pere- ja tööelu mõjutab seda kas ja kuidas ta saab väikeste laste kõrvalt minna piiri taha teadust tegema. Ümarik rõhutab, et need näited ei ole reegel, kuid nendest rääkimine aitab paremini karjääri mõjutavaid tegureid mõista. 

Oma teadusvaldkonna kontekstis toob Ümarik välja hoopis teistlaadi olukorra. Nimelt, haridusteadustes ja hariduse valdkonnas laiemalt ei ole naistest sugugi puudus. “Pigem tasub mõelda, miks see nii on?” arutab Ümarik.

11. veebruaril tähistatakse “Naised ja tüdrukud teaduses” päeva. Sel puhul usutlesime Tallinna Ülikooli toimekaid teaduses töötajaid ja uurisime, kuidas nad selle karjäärini jõudsid.