Õnne Uus: "Mind aitas enesedistsipliin ja harjumuspärane töökus, mis ei lasknud alla anda ka raskematel hetkedel"

Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?

Uurisin samu konstrukte seoses erinevustega laste täidesaatvates funktsioonides juba ka varem, täpsemalt oma magistritöös. Tõsi, seda küll veidi teistsuguses kontekstis, võrreldes minu doktoritöös käsitletud enesejuhitud õppimise olukorraga. 

Lugedes juba toona rohkelt teaduskirjandust, sain ma üha enam teadlikumaks erinevatest arengupsühholoogiliste nüanssidest laste kognitiivse mehhansimi aeganõudva küpsemise perspektiivist. Kindlasti mängis teema sügavama käsitluse valikul rolli ka minu ametialane väljaõpe – kliiniline psühholoogia, mis avardas omakorda taustateadmiste näol arusaama sellest, kuivõrd oluliselt võivad, eriti just laste puhul, nende kognitiivset toimimist mõjutada individuaalsed erinevused ning erineva tempoga kulgev arengudünaamika. 

Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?

Enesejuhitud õppimine kui selline on tulnud, et jääda: ühest küljest hariduslike strateegiate järgimisel, mille eesmärk on valmistada ette iseennast juhtida suutvaid inimesi, teisalt elulise vajadusena – õppida kiiresti toime tulema muutuvates oludes (nt distantsõppe puhul seoses pandeemiaga). Kolmandast vaatest on see tähtis ka infotehnoloogia hüppelise arenguspurdiga seoses – täiendada pidevalt oma teadmisi veebipõhiselt. 

Neid aspekte arvesse võttes võib öelda, et tegemist on paradigma muutusega traditsiooniliselt õpistiililt, kus ülesandeid orkestreerib õpetaja (kelle toel on õpilase jaoks kognitiivne koormus väiksem) üleminekuna enesejuhitud õpistiilile, kus õpilane ise korraldab oma õpitegevusi, samal ajal ka kogu vajalikku infot ise meelde jättes (mis tähendab, et koormus õppijale on oluliselt suurem). Seejuures on tahaplaanile jäänud teadmine, et enesejuhitud õppimise kontseptsioon pärineb andragoogikast. See tähendab, et aluseks on võetud täiskasvanu küps kognitiivne mehhanism, mis on kordades võimekam, kui seda on laste puhul nende arenguliselt mitte veel piisav suutlikkus teostada mitmetasandilisi mentaalseid toiminguid (mis aga on vältimatult vajalik enesejuhitud õppimiseks) üheaegselt. Tulemuseks on olukord, kus laps justkui õppis, kuid mitmeid toiminguid korraga tehes ei suutnud tema aju samal ajal õpitut salvestada (see tähendab, et õpitu ei ole hiljem kättesaadav).

Loodan, et sellisest aspektist teema avamine ja selgitamine minu doktoritöös seoses enesejuhitud õppimise tuumkomponentidega, aitab nii õpetajatel kui ka õpilastel aru saada, kus täpsemalt võivad just laste puhul tekkida raskuskohad ning kuidas sel juhul neid aidata.    

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Usun, et mind aitas enesedistsipliin ja harjumuspärane töökus, mis ei lasknud alla anda ka raskematel hetkedel. Suurt tuge ja jõuvarude taastamist võimaldas minu maakodu, kus viibin igal võimalusel – see mõjub kui tõeline rekreatsioonipaik.

Samuti on minu jaoks suur ja väga oluline tugi minu perekond, kes on vapralt talunud minu pikki teadustöötunde kabinetis. 

Kirjelda mõnd meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus

Töökoormus oli vahepeal niivõrd suur, et kogesin ise sedasama ülekoormust, millest on juttu laste puhul (kui neile anda ülejõu käivaid ülesandeid) ka mu dokoritöös.

Juhtus nii, et ühel täienduskoolitusel, kus pidin osalema kahel korral ja erinevate teemadega, olin teisel korral suutnud vahepeal ära unustada, et esimesel korral ma juba käsitlesin sedasama teemat. Õnneks oli tegemist väga mõistva õpetajatest koosneva kuulajaskonnaga, kes tõid välja, et kuna minu teema "enesejuhtimine laste puhul ning töömälu piirangud selles" on uudne ja ka veidi keeruline, siis oligi kasulik see ka teist korda üle korrata.   

Mida hindad oma juhendaja(te) juures kõige rohkem?

(1) Positiivset suhtumist; (2) motivatsiooni hoidmist ja (3) ausust.

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks tark eluviis?

Stressirohketel perioodidel on selleks teadlik enesehoid ehk n-ö lahkus iseenda suhtes – mitte enese katki töötamine. Samuti piisav uni, toitumine ja hingamise n-ö hügieen ehk teisisõnu teadlik eneseregulatsioon.

Lisaks pean oluliseks positiivsete emotsioonide osakaalu hoidmist (min 51%, et oma tass ülemäära ei tühjeneks) ja võimlemisega järjekindlalt tegelemine (ka siis, kui teinekord ei viitsi). See omakorda aitab hetkele ehk "siin ja praegu" keskenduda.

Vähem tähtis ei ole ka kognitiivse ülekoormuse ennetamine – see on otseselt seotud vaimse tervise probleemide ennetamisega.

Pean väga oluliseks ka lastele ja noortele ühe olulise haridusstrateegiana nende eneseregulatsioonioskuste teadvustamist, õpetamist ning praktiseerimist. Alles pärast selle oskuse omandamist omavad väärtust kõrged akadeemilised faktiteadmised, mis terve psüühikaga ühiskonda edasi kantakse. Sellised kompetentsid ei teki iseenesest, ka neid on vaja õpetada ja harjutada.

Samas on need universaalse oskusena rakendatavad laste edasises elus juba igas olukorras.

 

Loe doktoritööd