Reet Kasepalu: "Tark eluviis on elada hetkes, teades minevikku ja liikudes eesmärgistatud tuleviku poole"
Tänavu juunis doktoritöö „Koostööpõhise õppimise ajal õpetajate toetamine kasutades õpianalüütika peegeldavat ja suunavat töölauda õpetaja teadvustatud sekkumise suurendamiseks“ kaitsnud Reet Kasepalu räägib lähemalt, kuidas ta oma uurimistöö teemani jõudis, mis teda sel teekonnal motiveeris ning muu hulgas ka seda, kuidas tema doktoritöö maailma muudab.
Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
Mina jõudsin oma uurimisteema juurde igapäevase õpetajatöö kaudu. Enne doktoriõpingute alustamist olin inglise keelt õpetanud üle kaheksa aasta ja tihtipeale kasutasin oma keele- ja kirjandustundides õpilaste aktiivseks kaasamiseks rühmatööd. Mingil hetkel ma aga mõistsin, et rühmatööde tulemused ja õpilaste reaktsioon sellele õpitegevusele varieerusid suuresti. Sain aru, et olin aineõpetajana keskendunud kontekstile, keelekasutusele ja korrektsele grammatikale, kuid polnud oma õpilasi juhendanud, kuidas koos õppida ja rühmatööd teha. Kui avanes võimalus kasutada õpianalüütikat rühmatöö efektiivsemaks muutmiseks, soovisin uurida, mil viisil see võimalik oleks ja kuidas teisedki õpetajad oma õpilasi paremini juhendada saaksid.
Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?
Koostööoskuste õppimisel on maailma muutmiseks tohutu potentsiaal ning võimalik kasu paremast omavahelisest koostööst on tuleviku ühiskonnale praegu hoomamatu. Kujutlegem ette valitsust ja opositsiooni, kes kuulaksid tõepoolest üksteist, mitte ei püüaks enda seisukohta peale suruda. Või töökeskkonda, kus iga töötaja jaoks oleks oluline, et tema kolleeg tunneks ennast hästi, kus me aktiivselt kuulaksime üksteist, jagaksime oma teadmisi, oskusi ja tunnetaksime, et see on tegelikult meie vastutus, et tervel grupil läheks hästi, mitte ainult minul kui indiviidil, ja et meil oleks ühine eesmärk, läbi mille saame täita ka oma isiklikke eesmärke.
Tulemuslik koostöö on võimalik siis, kui inimesed oskavad üksteist kuulata, väärtustada üksteise arvamusi ja julgevad ennast väljendada. See ei ole oskus, millega me sünnime, vaid see on midagi, mida saame koolis harjutada, proovida ja õppida. Eestlasi ei ole arvult palju, aga kui me suudame interdistsiplinaarseid töörühmi moodustada ja efektiivselt koos töötada, õppida ning areneda, on meie potentsiaal piiritu!
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Minu esimeseks salanipiks on Tobias (toim: Tallinna Ülikooli professor Timo Tobias Ley) ja Luis (toim: endine Tallinna Ülikooli vanemteadur Luis Pablo Prieto Santos), kes olid toetavad juhendajad ja aitasid mul nii palju õpingute jooksul areneda.
Nad küsisid küsimusi, viisid mind kokku kaasteadlastega ja juhendasid toetavalt, jättes samas algusest peale elegantselt vastutuse alati ikka minu väravasse. Ma usun, et oluline on enda jaoks mõtestada, miks me oma doktoritööd teeme ja enda prioriteedid selgelt paika panna. Ma olin doktoriõppesse sisseastumisest mõelnud mõnda aega ja kui selle sammu lõpuks tegin, sai sellest üks minu prioriteete.
Prioriteet aitab suunda hoida ja liigselt tähelepanu hajutavatele tegevustele rahulikuma südamega „ei“ öelda. Teine (mitte küll kuigi eriline) salanipp oli ajaplaneerimine. Tänu doktorantidele mõeldud ajaplaneerimise koolitusele sain aru, et olen ajaoptimist ja hommikuinimene, mis omakorda aitas mul planeerida oma tegevusi. Planeerida tuleb kindlasti ka puhkust – nii aktiivset kui ka passiivset. Minu nipiks oli lisaks jooksmine, mis on suurepärane viis kortisoolitaseme reguleerimiseks!
Viimaseks nipiks olid doktorantide kirjutamislaagrid, mis pakkusid sotsiaalset survet, struktureerisid kirjutamisprotsessi (Pomodoro tehnika kasutamine koos kirjutades) ja samal ajal sai kõht täis ilma köögis möllamiseta – imeline!
Kirjelda mõnd meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus.
Meeldejäävad olid kõik need korrad, mil ma suure tuhinaga läksin õpetajaga tundi CoTracki katsetama ja server oli täis, õpilaste arvutid ei läinud WiFi-sse, internet oli uuringu ajal maas, või kui õpetaja, keda pidin oma uurimustöös vaatlema, otsustas tunni ajal lõunat sööma minna.
Mida hindad oma juhendajate juures kõige rohkem?
Ma hindan oma juhendajate juures nende vastastikust täiendamist. Tobias on rahulik, globaalse mõtlemisega filosoof. Luis on aga täpne, energiline ja strateegiline insener, ja loomulikult on nad mõlemad veel palju rohkemat kui need sildid.
Nad ei andnud mulle kunagi ette valmis vastuseid, vaid aitasid mul ise oma vastusteni jõuda. Ei saa öelda, et see protsess oli alati mugav ja mõnus, sest eks me vahel ikka ju ootame, et keegi tark meile ütleks, mida ja kuidas tegema peab. Saada aga vastused oma küsimustele, reflekteerida oma vigu on oluline oskus, ja ma olen lõpmatult tänulik oma imelistele juhendajatele, sest tänu neile olen ma mitte ainult doktor, vaid ka parem õpetaja ja mentor!
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks tark eluviis?
Tark eluviis on elada hetkes, teades minevikku ja liikudes eesmärgistatud tuleviku poole. Teed tuleb osata nautida, mõõdikuid jälgides peab vahel pidurdama või kiirendama, vajadusel kõrvaltee või uue sihtkoha valima, oma sõidule tagasi mõtlema ja õppima!