Haridusblogi

TLÜ kalender 2021: Millega tegeleb haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro?

TLÜ 2021. aasta kalendri novembrikuu fookuses on haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro (paremal). Uurime, mis on tal hetkel käsil ja kuidas ta oma vaba aega sisustab.

Grete Arro

Mis uuringud, projektid on hetkel käsil? 
Minu tööelus on uuringud kogu aeg liigagi vaeslapse osas, kuna hariduspsühholoogia põlistamine õpetajahariduses kipub kogu tähelepanu haarama. Siiski on teadustöös minu jaoks täpselt sama olulised kaks suunda – erinevate üldpädevuste toetamise-hindamise temaatika (hetkel loodusained, ettevõtlikkus, aga kogu aeg tiksub taustal siiski ka enesemääratluspädevuse, enesejuhitud õppimise ning mõtlemise arenguga seotud temaatika) ning teiseks jätkusuutliku mõtlemise toetamine ühiskonnas. Esimest teemat ajame oma armsa hariduspsühholoogide pundiga, teist teemat SEEMIKu grupiga (vt https://seemik.tlu.ee/). Tegu pole aianduspoe, vaid interdistsiplinaarse töögrupiga, mis püüab koostöiselt uurida, kuidas toetada keskkonnateadlikkust nii, et see juhiks mõistlikke valikuid ning seda tegelikult kõigil ühiskonnaelu tasanditel. Hetkel küll loome endale alleks uurimiseks paremaid võimalusi (tore eufemism taotluste kirjutamisele, kas pole?) ning juba esimene pisike ainult SEEMIKu projekt on saanud rahastuse, mis keskendub meile omaselt just sellele, kuidas toetada Avastusraja rakenduse abil elurikkusest sügavamat arusaamist. Samuti on käsil paar väga inspireerivat rahvusvahelist projekti, millest üks keskendub Euroopa ZeroWaste Akadeemia loomisele ning teine õpetajate kliimakirjaoskuse toetamise oskuste arendamisele.

Mis Teid elus inspireerib ja sütitab?
Häbiväärne, aga töö sütitabki. Mulle näib, et mu töös saavad kokku kohutavalt põnevad teemad ning mind sütitavad (õigem oleks öelda, ajavad harja punaseks) näiteks populaarsed müüdid inimpsüühika kohta, mille taha takerdub osa keskkonnateemalisi arutelusid. Kui jutt läheb sellele, et on selge, et tehnoloogilised uuendused keskkonnaprobleeme lahendada ei saa, seega mis oleks, kui mõtleks käitumise muutmisele, siis põrkume sageli müütidega. Näiteks "aga inimesed ei muutu" - halloo, meie psüühika on kohanemise ja muutumise masin, mis ei tähenda, et muutumine oleks alati lihtne ja kiire. Ning teine müüt: "ületarbimise vähendamine teeb kurvaks" - uuringud näitavad, et õnn peitub üllatuslikult hoopis mujal ning ületarbimisele suunatud indiviid on läbivalt viletsama subjektiivse heaolu, s.t õnnelikkusega. Mind huvitab, kas psüühika adekvaatsem, müüte lammutav tundmine võiks toetada seda, et lähitulevik ei kujuneks planeedi elurikkuse ja aineringesüsteemide kestva katkitegemise tõttu nii tumedaks.

Lisaks teadusele - kas teil on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab?
Ma olen lugemissõltlane, see on mu kiireim väljalülitusviis. Teiseks, viis-kuus aastat tagasi jätsin ma süsinikumõju tõttu maha puhkusereisimise, kuna mulle tundub, et reisida saab ka mujale kui teistesse riikidesse. Näiteks saab reisida sellest arusaamisesse, mis on vahetult meie ümber. Ma nimelt püüan aru saada, kuidas loodus töötab ja selleks piisab paarist ruutmeetrist kraavikaldast, lepavõsast, padrikust, puutumata metsast, metsaheinamaast, servaalast - igal aastaajal saab seal vaadelda, määrata ja kritseldada taimi, samblikke, seeni, lindistada linde ning niiviisi vaikselt tuterdades kohtuda kohalike pruunkarudega (Ursus arctos). Selge on, et inimese elueast ei piisa, et need paar ruutmeetrit loodust selgeks saaksid ja põnevus ammenduks. Ma õpin ka vaevumärgatavas tempos Tartu Ülikoolis bioloogia ja elustiku kaitse bakalaureuseõppes. Ja kolmandaks - ma tantsin argentiina tangot, seda viimast soovitan küll kõigile, see on väga hea kirg, millega ka väärikas vanuses alustada. 

Kuhu teadus liigub? 
Väga lai küsimus, mul on kolm vastust, kõik poolikud. Hariduspsühholoogias liigume ehk aina parema arusaamiseni, kuidas päriselt toetada õppija enda arusaamist arukast õppimisest; teiseks, vaadates praegu ringi, peaks suurema rõhu panema epistemoloogiliste uskumuste uurimisele ja mudimisele - need on nimelt inimeste arusaamad-uskumused teadmiste ja teaduse olemuse kohta ning mõjutavad oluliselt seda, kuidas inimesed teadustulemusi aktsepteerivad. Ja kolmandaks - tuli meelde ühest Aveliina Helmi loengus kuuldud teadmine, et praegusel, s.t. kasvupõhise majanduse kursil jätkates on tulevik teaduse jaoks väga tume - kuna kasvumajandus viib meid pehmelt öeldes suurde jamasse, ent rahvusvaheline teaduskoostöö eeldab siiski mõningast globaalset stabiilsust, siis juba teaduse tegemise võimalikkuse säilitamine võiks olla üks põhjus majanduse priiskamismudelile käsipiduri tõmbamiseks.