TLÜ kalender 2021: Millega tegeleb vanemteadur Luis Pablo Prieto Santos?

Mis uuringud, projektid on hetkel käsil? 
Uurime koos oma HTI ja DTI kolleegide ning suurepärase doktorantide meeskonnaga "õpianalüütika" valdkonda (lühidalt selgitatuna – seda, kuidas kasutada arvuteid, et aidata inimestel õppimist mõtestada ja edendada).  Üheks näiteks on meie "Al assistent", mis aitab õpetajatel mõista, kas õpilased teevad koostööd efektiivselt ning kuidas sekkuda, et õpilasi toetada (olgu tegu siis klassiruumi või kaugõppega). Uurime isegi seda, kuidas toetada õpetajate, koolide ja ülikoolide teadlaste koostööd, et muuta nende õpetamis- ja õppimistavasid.

Viimasel ajal pakub palju põnevust Erasmus+ DE-TEL projekt, kus töötame koos üheksa Euroopa partneriga välja interdistsiplinaarset programmi ning haridusressursse, et koolitada meie ala (TEL – tehnoloogiapõhine õppimine) järgmise põlvkonna doktorante.

Kõige põnevam on aga ehk koostöö Valladolidi Ülikooliga (Hispaania), mis ühendab mõlemad tegevussuunad: arendame doktoriõppe koolitusi ning tehnoloogiat, mis aitab doktorantidel (st tulevastel teadlastel) arendada sotsiaal-emotsionaalseid oskusi ning toetab lõputööde progressi.

Mis Teid elus inspireerib ja sütitab?
Kui ma hommikul ärkan, inspireerivad mind inimesed, keda ma armastan: minu partner, mu perekond ja sõbrad, kellega olen paljudes erinevates riikides aastate jooksul kohtunud. Olen ka tohutult tänulik, et saan töötada erialal, mis võimaldab mul esitada küsimusi, leida nendele omal – tihti loomingulisel – viisil vastuseid ning pidevalt uusi asju õppida.

Täiesti teisel tasandil inspireerib mind ka seiklus nimega “juhendajaks olemine” ning see, kui saan aidata doktorantidel iseseisvateks teadlasteks saada (näiteks oma blogi A Happy PhD abil või töötubadega, mis on sarnastel teemadel). Suhtlus tudengitega, kui nad on oma lõputöödega hädas, paneb mind mõnikord muretsema, aga enamasti tegelikult oma energia ja motivatsiooniga hoopis inspireerib.

Lisaks teadusele - kas teil on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab? 
Absoluutselt! Füüsilise tervise osas – käin regulaarselt jooksmas (ausalt öeldes – aeglaselt) ja tegelen pisut raskuste tõstmisega (aga üsna kergete raskustega, kui ma endiselt aus olen) ning kui ma pole mitmeid päevi üht või teist teinud, kaob mu energia kiiresti. Tegelen ka mõne reketispordiga, näiteks padel (kummaline segu squashist ja tennisest, populaarne Hispaanias) või sulgpall, millest ma viimastel kuudel pärast pandeemia algust väga puudust tunnen.
Vaimse tervise osas – olen praktiseerinud teadvelolekut (nii ametlikku meditatsiooni, aga rohkem mitteametlikku) juba päris mitu aastat. See on muutnud mind õnnelikumaks ning vähem reaktiivseks. Püüan oma päevikupidamise ja perioodilise analüüsi puhul peegeldada, olla tänulik ning kasutada muid positiivseid praktikaid (nt klassika – kolm head asja, kui teen iganädalast ülevaadet ). Mõistsin, et see on väga oluline, et säiliksid eesmärgid ja suund ning oleks võimalik akadeemilise elu tormide ja stressiga toime tulla. 
Ja nii füüsilise kui vaimse tervise osas – ma olen veendunud, et on vaja puhkust (täiesti-ei-isegi-piilu-e-posti), sõpradega õhtusöögi ajal pikki vestlusi ning veelgi pikemaid jalutuskäike või matku looduses.

Kuhu teadus liigub? 
Kui pandeemial on üks positiivne külg, siis see on see, et teadus on paljude jaoks ühiskonnas rohkem esile kerkinud (mäletate, kui pandeemia esimestel kuudel said meist kõigist amatöörepidemioloogid?). Mõnes mõttes on see ka minu enda uurimisvaldkonna (õppetehnoloogiad) ootamatult esiplaanile toonud (mis sest, et mõnikord just nõrkused). Kuidas see tuleviku teadusuuringuid mõjutab, on raske öelda: mõned valdkonnad (tõenäoliselt biotehnoloogia?) saavad palju rohkem rahastust ja – võimalik, et – teevad suuri samme edasi ... Loodan ainult, et see ei toimu teiste valdkondade arvelt. See tähendab, et ka üldised kulutused teadusuuringutele peaksid kasvama.

Metatasandil teevad mind aga murelikuks (mõeldes inimestele, kes uurimistööd teevad) hiljutised uuringud, milles väidetakse, et akadeemilises ringkonnas ja teadusuuringutes on "vaimse tervise kriis". Suurenevad nõudmised, konkurents ja püsiv töökohtade arv võivad viia paljud meie teadlased läbipõlemise ja depressiooni poole. Selle rongiõnnetuse vältimiseks vajame tõenäoliselt erinevatel tasanditel tegutsemist – alates riiklikest ja institutsionaalsetest meetmetest kuni piisavama heaolukoolituseni ja meie (st teadlaste) enda isikliku tööni elukestvate õppijatena. Loodan, et suudame selle trendi peatada!