Akadeemik Anu Realo: ärkan hommikul üles ja mõtlen, et see on ikka uskumatu vedamine!

Akadeemik Realo on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, kelle teadustöö on suunatud isiksuseomaduste, väärtuste ja subjektiivse heaolu mõistmisele laiemas ühiskondlikus ja kultuurilises kontekstis. Tal on bakalaureusekraad sotsioloogias, magistri- ja doktorikraad psühholoogias. „Minu uurimisteemad keskenduvad laias laastus heaolu, väärtuste ning isiksuse ümber, seda nii ühe kultuuri sees kui kultuuriti võrdlevalt.“ Need uurimishuvid on viinud professori uurima ka kestlikkuse ja inimkäitumise seoseid.

„Mind on aastaid huvitanud selline nähtus nagu isiklik vastutustunne. See on seotud ka minu ammuse doktoritööga, mis käsitles individualismi ja kollektivismi.“ Covid-19 pandeemia ajal kerkis teema taas eriti teravalt esile. „See muutus väga oluliseks ka ühiskondlikus võtmes – kas inimesed võtavad vastutuse oma käitumise eest ja saavad aru sellest, milliseid tagajärgi nende käitumine teistele kaasa toob?“

Ehkki teadlase uurimishuvid on viimasel kümnendil kaldunud pigem heaolu ja tervise poole, köitsid teda ka digikeskkonna ning kestlikkuse valdkonnad. „Mulle näis, et isikliku vastutuse teemat peab uurima mingis konkreetses kontekstis,” selgitab Realo. Üks valik oli teha seda tervise võtmes – kuivõrd inimene tajub vastutust oma tervise eest hoolitsemisel – ja teine, isikuandmete vaates. “Kuivõrd inimesed saavad aru ja võtavad vastutuse kõige selle eest, mis jääb neist maha erinevatesse digitaalsetesse andmebaasidesse või internetti üldiselt?“ Kolmas võimalus oli uurida isiklikku vastutustunnet kestlikkuse perspektiivist.

Otsustavaks pöördepunktiks sai siin Tallinna Ülikooli elukestva õppe professori Kai Pata kutse liituda kestliku tuleviku uuringute projekti SustainERA taotlusega. Taotlus oli edukas ja SustainERA sai viieks aastaks 2,5 miljonit eurot toetust Euroopa Komisjoni „Euroopa Horisont“ ERA õppetooli meetmest. Nii töötabki professor Realo tänavu jaanuarist lisaks Warwicki ja Tartu ülikoolidele poole kohaga Tallinna Ülikoolis ning juhib SustainERA projekti uurimisrühma. 

Teadus sünnib rahvusvahelises koostöös

Realot on alati huvitanud asjade laiem vaade – nii elus kui teaduses. „Olen väga suur Eesti patrioot, kuid mind on alati tugevalt tõmmanud erinevad kultuurid ja kohtumine teistest kultuuridest inimestega.“ Juba doktoritöö kirjutamise käigus õppis ja töötas ta pikemalt nii Soomes kui Islandil. Sealt edasi tuli järeldoktorantuur Belgias. 

Olulisel kohal Realo teadlaseks kujunemise loos on olnud teadustöö perioodid mitmes Euroopa süva-uuringute instituudis (Institute for Advanced Studies), esmalt Uppsalas, hiljem kahel korral Wassenaaris, Hollandis ja viimati Helsingis. „Nendes süva-uuringute instituutides viibimine on andnud haruldase võimaluse mõne uurimisteemaga süvitsi minna ja samas oluliselt avardanud mu silmaringi, aidates näha teemat erinevatest valdkondlikest perspektiividest.“
 
Akadeemik rõhutab, et teadus oma olemuselt ongi rahvusvaheline. „Ei ole muud võimalust, kui teha koostööd teiste riikide teadlastega, olla osa rahvusvahelistest võrgustikest ja avaldada oma töid rahvusvahelistes ajakirjades, et sinu ideed ja mõtted jõuaksid teiste uurijateni. Ütlen ikka, et Eesti psühholoogiat kui sellist ei ole olemas – on olemas psühholoogiateadus, millega tegeletakse erinevates riikides, aga päeva lõpuks lahendame kõik inimhingega seotud fundamentaalseid küsimusi.“

Teadlase elukutse on uskumatlult vaimustav!

Realo märgib, et rahvusvahelisus on ka üks teadustöö kõige vastupandamatumaid osasid. „On erakordne privileeg töötada koos ja kohtuda nii paljude andekate, põnevate ning toredate inimeste ja kolleegidega. See mõistmine, et sinu hingesugulased tulevad teab kust maailma erinevatest nurkadest. Te ei ole kunagi kokku saanud, aga mõistate teineteist poolelt lauselt. Väärtused on samad, üldine taustsüsteem on sama.“ 

Lisaks on teadlastel, eriti Eesti teadlastel, professori sõnul erakordselt palju vabadust. „Mul on vabadus tegeleda nende uurimisteemadega, mis mulle huvi pakuvad. See ei ole igal pool nii, näiteks USAs oleks akadeemiline süsteem sundinud mind kaevuma mingisse kitsamasse uurimisliini.“

„Ma arvan, et ei ole ühtegi teist elukutset, mida oleks võimalik võrrelda teadlase ametiga. See ei ole ainult töö – sa teed seda kõike mingisuguse sisemise vajaduse ajel.“ Realo lisab, et on loomult väga uudishimulik. „Teadlasena on mul igapäevaselt võimalik midagi uut teada saada. See on lihtsalt vaimustav, et sa õpid iga päev midagi uut. Ärkan hommikul üles ja mõtlen, et see on ikka uskumatu vedamine!“

Terves kehas terve vaim 

Teadlase töös ja elus tuleb siiski ette ka raskeid hetki. Akadeemik saab neist üle eelkõige tänu positiivsusele, spordile ja headele inimsuhetele. „Mul on selles mõttes vedanud, et näen üldiselt asjades paremat poolt ning kipun ära unustama negatiivsed asjad. Olen aru saanud, et võime näha olukordades pigem võimalusi ja häid külgi on see, mis on mind väga palju ka rasketel hetkedel aidanud.“

Positiivsust saab professori sõnu teatud määral harjutada, aga kui see ei tule inimese loomusest, tuleb selle kallal päris palju vaeva näha. „Inimene on automaatselt pigem negatiivsusele kallutatud, see on evolutsiooniliselt nii kujunenud, et ellu jääda,“ selgitab psühholoog. Positiivset vaadet saab tema sõnul endale siiski teadvustada ja meelde tuletada.

Teise abivahendina toob Realo välja liikumise. „Olen terve elu sporti teinud – ma ei kujuta enda puhul ette ühtegi teist viisi, kuidas suure töökoormuse juures terve mõistuse juurde jääda. Peab olema korralik füüsiline tegevus. Pean seda ääretult oluliseks nii vaimse tervise toetamisel kui ka rasketest olukordadest välja tulemisel.“

Olulisel kohal on kindlasti ka head inimsuhted: pere, sõbrad, kolleegid, naabrid. „Inimesed, kes toetavad tingimusteta, kuulavad sind ära, on lihtsalt olemas – isegi kui ma ei jaga nendega kõiki oma raskusi, on see teadmine, et nad on olemas, juba suureks abiks.“

Tallinna Ülikool on keskkonnapsühholoogia ammune kodu 

Teadlase silmad lähevad särama ka SustainERA projektist rääkides. Projekt ühendab kõrgetasemelise teadustöö uuenduslike lahendustega, et edendada kestlikke mõtteviise ja praktikaid. Selle eesmärgiks on Tallinna Ülikooli võimekuse tõstmine kestliku tuleviku uuringute vallas ning tingimuste loomine selleks, et Tallinna Ülikoolis jääks kestlikkuse-teemaline uurimisrühm püsima ka tulevikus. Projekti maaletooja ja juht on haridusteaduste instituudi professor Kai Pata.  

SustainERA on valdkondadeülene projekt, kus erinevate uurimisalade teadlased lähenevad kestliku tuleviku võimalustele ja väljakutsetele enda perspektiivist. Kokku hõlmab see nelja Tallinna Ülikooli instituuti – haridusteaduste, loodus- ja terviseteaduste, ühiskonnateaduste ja humanitaarinstituuti. Projekti eripära on selles, et keskendutakse rohkem inimestele kui tehnoloogiatele. „Palju räägitakse kestlikust tulevikust tehnoloogilise arengu kontekstis, aga oleme näinud ja seda on ka uuringud tõestanud: inimeste roll kõiges selles on endiselt äärmiselt oluline,“ märgib Realo.  

Ta lisab, et Tallinna Ülikool on SustainERA projektile väga sobilik kodu, sest siin on pikk keskkonnapsühholoogia uurimise traditsioon. „Meie projekt ei tulnud tühjale kohale – SustainERA on mõtteline jätk uuringutele, mida viisid juba seitsme- ja kaheksakümnendatel aastatel läbi Mati Heidmets, Jüri Kruusvall, Toomas Niit, Maaris Raudsepp ja teised. Tallinna Ülikooli roll ja ajalugu on selles vallas tugev ja oluline.“

Metsarahvas kliimamuutuste pärast südant ei valuta

Realo lisab, et kuigi SustainERA projektiga seoses räägitakse palju Eestist – ja Eestis on mitmeid probleeme, miks on seda just siin hea uurida –, siis vaadeldakse meie riiki ikkagi rahvusvahelises võrdluses. „Eesti on väga huvitav näide, sest ühelt poolt oleme eeskujulikud erinevate Euroopa Liidu direktiivide vastuvõtmisel ja rakendamisel, kui aga vaadata Eesti inimeste hoiakuid ja väärtuseid, siis on meie mure kliimamuutuste pärast Euroopas kõige madalam. Me pole mitte lihtsalt natuke alla Euroopa keskmise, vaid oleme suurema osa näitajate poolest Euroopas absoluutselt kõige viimased.“

See vastuolu vajab ilmselgelt uurimist. „Eestlased peavad end metsarahvaks, me räägime palju metsast ja puudest, aga millegipärast ei laiene see keskkonnale üldiselt. Kliimale absoluutselt mitte.“ Kurbloolisus on Realo sõnul selles, et tegelikult on Eesti looduskeskkonna, näiteks pinnaveekogumite, olukord vägagi kesine. Kui Läänemere puhul veel teatakse, et seis ei ole kiita – see on tegelikult surnud meri, kus hapnikusisaldus on erinevatel põhjustel väga väike –, siis vähem ollakse kursis, et ka näiteks Eesti järvede ökoloogiline seisund on viimase kümne aasta jooksul dramaatiliselt halvenenud ja seda vähemalt osaliselt kliima soojenemise tõttu.

Kus peitub eestlaste kliimaleiguse juurpõhjus, seda püüabki SustainERA projekt muude asjade seas välja selgitada.

Vähem on rohkem

„Sain mõni aasta tagasi ühelt oma Hiina doktorandilt kingituseks taoismi tüviteksti, Laozi raamatu Daodejing ingliskeelse tõlke*, mida ta nimetas parimaks, mida on lugenud,“ ütleb Realo. Akadeemiku sõnul on raamatut eesti keelde tõlgitud vähemalt viis korda, teiste seas ka Linnart Mälli ja Jaan Kaplinski poolt, kuid ta eelistab kõnealust inglisekeelset tõlget selle minimalistliku stiili ja keelekasutuse tõttu.

„Olen palju mõelnud selle üle, milline võiks olla kestlik tulevik, mille poole püüelda. Kas see tähendab muu hulgas, et tehnoloogia on küll oluline, kuid mitte jumaluse staatuses; et inimesed tunnevad tugevat sidet oma kodukoha, elukeskkonna, kultuuri ja kogukonnaga ning just see annab elule tähenduse ja elurõõmu; et vähem on rohkem?" mõtiskleb teadlane.  "Lugedes Daodejingi peatükki LXXX sain aru, et selles on kõik palju paremini kokku võetud, kui ma ise eales oskaksin seletada."

Small country, few people—
        Hundreds of devices, 
        But none are used.
 

People ponder on death
       And don’t travel far.
They have carriages and boats,
       But no one goes on aboard;
Weapons and armor,
        But no one brandishes them.
They use knotted cords for counting.
 

       Sweet their food,
       Beautiful their clothes,
       Peaceful their homes,
       Delightful their customs.
 

Neighboring countries are so close
        You can hear their chickens and dogs.
But people grow old and die
         Without needing to come and go.

*Tao Te Ching by Lao-Tzu, inglisekeelne tõlge Stephen Addiss and Stanley Lombardo (Shambhala Boulder 2007)