Doktoritöö: klassiõpetajate töömotivatsioon ja tasakaalustatud õpetamistegevused toetavad õppimisse kaasatust
Klassiõpetajad on tajunud välise surve suurenemist oma töös, kuid siiski kogeb enamus autonoomset töömotivatsiooni ja peab õpilaste kaasatuse toetamist oluliseks. See peegeldub õpetajate õpetamistegevustes, mille tulemusena hindab suurem osa 1.–4. klassi õpilastest enda õppimisse kaasatust kõrgeks.
Õpetajate töömotivatsioon võib suunata seda, kuivõrd tõhusaid tegevusi õpilaste õppimise ja arengu toetamiseks kasutatakse. Siinkohal on eriala valiku ja ametis püsimise motiividel oluline roll, aga samuti kogemustel ja muudel töökeskkonnast ja ühiskonnast tulenevatel teguritel. Motiivide välja selgitamiseks vastasid õpetajad küsimustikule. Nende tulemuste põhjal leiti, et enamus õpetajatest kogeb autonoomset töömotivatsiooni ehk nad on valinud ameti sisemise või kombineeritud motiivi pärast ja samuti jäänud ametis püsima tänu sisemisele või kombineeritud motiivile. Samas leidsid õpetajad olenemata oma motivatsioonitüübist, et väline surve nende tööle on suurenenud.
Kogemuste sügavamaks mõistmiseks viidi õpetajatega läbi narratiivintervjuud. Selgus, et õpetajad on kogenud töötatud aastate jooksul rohkem toetavaid tegureid kui survestavaid tegureid. Peamised välist survet põhjustavad tegurid olid aastate jooksul samaks jäänud, mille seast toodi enim esile kogemusi lapsevanematega ja isiklikust elust tulenevaid muresid. Toetavatest teguritest tõid õpetajad enim esile õpilaste edusammudest tulenevat vahetut positiivset tagasisidet nende tööle. Narratiive jutustades leidsid õpetajad, et iseenda tundmine on neile töö jooksul kasuks tulnud, sest on aidanud neil keeruliste olukordadega toime tulla.
Kuna õpetaja motivatsioon võib õpetamistegevustes avalduda, siis uuriti, kuivõrd oluliseks klassiõpetajad õppimisse kaasatuse toetamise erinevaid võtteid peavad ja kuidas nende nägemus tundides esile tuleb. Selgus, et selliseid tegevusi, täpsemalt autonoomsust toetavat õpetamist ja õpetamise struktuuri, peetakse oluliseks. Tundide vaatlustulemustest ilmnes, et õpetajad toetavad autonoomsust kõrgelt või tasakaalustatult ning tagavad tugeva või tasakaalustatud struktuuri. Läbivalt õpetajakeskset õpetajat ei leitud, kuigi paari õpetaja tegevustes esines kohatist käskivat kõneviisi ja eriarvamustega mittearvestamist.
Lisaks paluti õpilastel iga vaadeldud tunni järel hinnata oma õppimisse kaasatust. 1.–4. klassi õpilased hindasid enda õppimisse kaasatust nii käitumuslikul, emotsionaalsel kui ka kognitiivsel tasemel kõrgeks, kuigi pea igas klassis esines üksikuid õpilasi, kes pidasid enda kaasatust kas keskpäraseks või madalaks. Õpilaste tulemuste paremaks mõistmiseks võeti vaatlushinnangute kõrvale vaatlejate märkmed ning selgus, et tasakaalustatud õpetamistegevused ehk kontekstipõhine lähenemine võib Eesti algklassiõpilaste õppimisse kaasatust optimaalsemal moel toetada. Tasakaalustatus viitab õppijakesksele lähenemisele, milles õpetaja toetab autonoomsust ja tagab struktuuri vastavalt õpilaste eale, teadmistele ja oskustele. Kooliteed alustavad lapsed vajavad rohkem õpetaja tuge, kuid aastate möödudes on oluline tagada neile sammsammult rohkem autonoomsust, et neist kujuneksid iseseisvad õppijad.
Töö tulemused kirjeldavad seost klassiõpetajate töömotivatsiooni ja õpetamistegevuste ning õpilaste õppimisse kaasatuse vahel. Tulemused on olnud toeks Tallinna ülikooli klassiõpetaja eriala põhipraktikate täiendamisel, et suunata tulevasi õpetajaid oma pedagoogilisi valikuid ja tegevusi õpilaste toetamisel sügavamalt mõtestama. Teisalt kuna enamik õpetajaid tajuvad välist survet, peaksime neile pakkuma lahendusi ja viise, kuidas sellega efektiivsemalt toime tulla. Motiveeritud õpetajad on oma töös tõhusamad, tagades õpetamise ja õppimise kõrge kvaliteedi.
Haridusteaduste instituudi doktorant Anne-Mai Näkk kaitses doktoritöö „Primary school teachers’ classroom practices and work motivation as related to students’ learning engagement“ („Klassiõpetajate juhendamispraktikate ja töömotivatsiooni seos õpilaste õppimisse kaasatusega“) 14. veebruaril. Tööd juhendas Tallinna Ülikooli professor Inge Timoštšuk, oponendid olid Tallinna Ülikooli professor Katrin Poom-Valickis ja Tampere Ülikooli professor Mari-Pauliina Vinikainen.