Doktoritöö: mitmekesised õpikogemused tagavad õppijate rahulolu kutseõppes

Õpikogemuste uurimisel keskendutakse sageli õppekava rakendamisele, õppe kavandamisele, õppijate juhendamisele, nende käitumisele ja rahulolule. Kutseõppijate uuringutest ilmneb üldiselt õppijate rahulolu oma kutseõppe kogemustega, kuid negatiivsed õpikogemused saadakse õpikeskkonnas, kus puudub paindlikkus, õppija eripäraga arvestamine, praktilisus või teooria ja praktika sidusus. Rahvusvahelistest uuringutest ilmneb, et paljud kutseõppurid omavad varasemaid negatiivseid õpikogemusi, vähest eduelamust või madalat enesehinnangut, mis võivad tekitada vastupanu kooli suhtes ja põhjustada koolist väljalangemise.
 
Reeli Liivik otsis ta vastuseid sellele, millised on kutseõppeasutuse õpilaste õpikogemused ja neile antud tähendused, kuidas eristuvad õpilased üksteisest õpikogemuste ja tausta alusel ning millised väljakutsed ilmnevad erinevate õpilaste õpikogemustest kutsepedagoogika rakendamisel. 

Doktoritöös küsitletud õppurite vastuste põhjal eristus kolm eri õpikogemusega gruppi. Esimene grupp oli mitmekesiste õpikogemustega edukad, erineva soo ja vanusega teeninduse ja muude mittetehniliste õppevaldkondade õppijad, kes kogesid erinevaid õpitegevusi ja kõrget rahulolu. Oma võimekust hindasid nad pigem keskmisena, samas tundsid nad mitmekülgset tuge õpingutes. Teise grupi moodustusid traditsioonilise õpikogemusega kohanevad kõrgelt haritud naised põllumajanduse ja metsanduse ning IKT õppevaldkonna õppest, kes kogesid pigem õpetajakeskset õpet, mille tõhususes nad ise veendunud ei olnud, kuid õpingutega oldi siiski pigem rahul, oma võimekust hinnati kõrgena, kuid tuge õpingutes ei tuntud. Viimane grupp oli traditsioonilise õpikogemusega nö probleemsed poisid tehnika, tootmise ja ehituse, aga ka IKT õppevaldkonna kutsekeskhariduse päevases õppes, kes kogesid pigem õpetajakeskset õpet ja olid ka veendunud selle tõhususes. Küll aga tundsid nad, et neil on teistest rohkem probleeme nii õppimise kui käitumisega. Oma võimekust hinnati pigem madalana, kuid võrreldes edukate klastritega tunti vähem tuge. 

Uurimistulemustest väärib esile toomist kutsehariduse edukate ja kohanevate õppijate eristumine, kuna varem on uuritud rohkem kutsehariduse probleemseid õppijaid. Erinevatesse klastritesse kuulunud õppijate õpikogemustest ilmnesid esmalt peamiste kutsepedagoogika väljakutsetena vajadus luua õpikeskkond, mis toetab õppijate usku oma võimetesse ning kutsealaste väärtushoiakute ja kõrgel tasemel pädevuste omandamist. Kutsehariduses on vaja luua ka õpikeskkond, mis võimaldab õppijatel selgemalt kogeda õppe terviklikkust, sh üld- ja erialaõppe ning teooria ja praktika lõiminguid. Samuti peaks tegelema õpikeskkonna loomisega, mis võimaldab konstruktivistlikku õppimist, praktilise õppe reflekteerimist ning noorukite ja täiskasvanud õppijate individuaalsete iseärasustega arvestamist.

Reeli Liivik loodab, et oma doktoritööga õnnestub tal propageerida kutseharidust kui väärtuslikku haridusvalikut. Kuna üldhariduse eesmärk on toetada õppijate valmisolekut elukutse valikuks, siis leiab Liivik, et õppijate eneseteadlikkust ja valmisolekut valida enda huvidest lähtuvalt sobiv eriala, aitaks tagada kohustuslik karjääriõpe. Kutseharidust väärtustav ja õppijate erinevatele tugevustele keskenduv karjääriõpe peaks olema üldhariduse loomulik osa, tagades teadlikkuse erinevatest elukutsetest ja õppimisvõimalustest ning kujundades positiivset hoiakut kutsehariduse suhtes. Tulenevalt kutseõppijate klastrites ilmnenud erinevate õppijate õpikogemustest on kutsepedagoogikas oluline luua ka seoseid teiste kasvatusteaduste valdkondadega nagu andragoogika ning noorsootöö, eri- ja sotsiaalpedagoogika.

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Reeli Liivik kaitses oma doktoritöö  „Kutseõppijate tähenduslikud õpikogemused: kutsepedagoogiline perspektiiv“ 23. septembril. Doktoritööd juhendas Tallinna Ülikooli teenekas professor Krista Loogma, opponendid olid Tartu Ülikooli kaasprofessor Mari Karm ja Tallinna Ülikooli dotsent Larissa Jõgi.