Doktoritöö: visiõpe arendab päästemeeskonna juhtide oskust ajakriitilises olukorras kiirelt otsustada
Visiõpe ehk virtuaalsimulatsiooni põhine õpe on tulemuslik meetod, kuidas koolitada päästemeeskonna juhte ajakriitilisi otsuseid vastu võtma. Kuid edukaks koolitamiseks on vaja häid koolitajaid ja õppematerjale - virtuaalsimulatsioone. Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Stella Polikarpus uuris, millised tegurid aitavad koolitajaid visiõppe rakendamisel.
Päästeametil puudus 2016 aastani tõendatud viis, kuidas tõhusalt visiõpet ehk virtuaalsimulatsiooni põhist õpet rakendada päästemeeskonna juhtide olukorrateadlikkuse ja ajakriitilises olukorras otsustamise arendamiseks ja hindamiseks. Samuti puudus teadmine, kuidas koolitajad saaksid neid virtuaalsimulatsioone ise luua. Stella Polikarpus lõi oma doktoritöö osana Sisekaitseakadeemia päästekolledžile kaks disainilahendust: täiendõppekava kõigi päästemeeskonna juhtide jaoks Eestis ning virtuaalsimulatsioonide ühisautorluse protsessi mudel koolitajate jaoks. Uurimistöös selgus, et täiendõppekava aitab päästemeeskonna juhtidel olukorrateadlikuse kolm faasi (info kogumise oskus, infost arusaamine ja prognoos) omandada ja täita ajakriitilises olukorras otsustamise koolitusel nende baasvajadused: autonoomia, seotus ja kompetentsivajadus . Viiest sammust koosnev ühisautorluse protsessi mudel on aidanud koolitajatel endil luua kümneid virtuaalsimulatsioone, mida saab kasutada olukorrateadlikkuse ja ajakriitilises olukorras otsustamise hindamiseks.
Lisaks uuris Polikarpus koolitajate rolli visiõppe rakendamisel organisatsioonis. Läbilõikeuuringus selgus, et koolitajad mängivad võtmerolli visiõppe rakendamisel ja just neil koolitajatel, kellel on reaalne kogemus visiõppe kasutamisest õppetöös, on ka positiivsem hoiak selle õppemeetodi suhtes. Huvitavaks osutus asjaolu, et kui koolitaja on ise loonud õppetöös kasutatavaid virtuaalsimulatsioone või õpetanud teisi neid simulatsioone looma, siis ja ainult siis lõimib ta tehnoloogia, pedagoogika ja ainealaseid teadmisi. Kui koolitaja aga kasutab kellegi teise loodud virtuaalsimulatsioone õppetöös, siis sellist teadmiste lõimimist ei toimu.
Kokkuvõtteks saab öelda, et visiõppe rakendamine organisatsioonis võimaldab nii õppijatel kui ka koolitajatel õppida, tõsta olukorrateadlikkuse taset ja ajakriitilises olukorras otsustamist autentselt harjutada. Autorile teadaolevalt on selline leid maailmas unikaalne, sest visiõpet pole mujal riiklikul tasandil rakendatud päästemeeskonna juhtide olukorrateadlikkuse ja ajakriitilises olukorras otsustamise arendamiseks ja hindamiseks. See annab Eestile võimaluse olla eeskujuks teistele riikidele päästetööde ohutumaks ja tõhusamaks muutmisel.
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Stella Polikarpus kaitses doktoritööd "The Role of Trainers in Designing and Implementing Virtual Simulation-Based Training in Rescue Organisations" („Koolitajate roll visiõppe disainimisel ja rakendamisel pääste organisatsioonides“) 30. oktoober. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Timo Tobias Ley ja Tallinna Ülikooli professor Katrin Poom-Valickis, oponendid olid Tartu Ülikooli professor Margus Pedaste ja Lääne-Norra Rakendusteaduste Ülikooli professor Ilona Heldal.