Teadlane teab: Kust tuleb koolirõõm? (Merlin Linde)

 

 

Eesti kooliõpilased on oma teadmiste poolest maailma tipus, teisalt paistame aga välja kesise koolirõõmu poolest. Õpilased on küll targad, aga nende silm ei sära.

Koolirõõm ehk rõõm õppimisest

Koolirõõm ei ole midagi rohkemat ega vähemat kui õppija valmisolek õppida. Õppimine – uute seoste loomine, olemasolevate arusaamade ümbermõtestamine, uute oskuste omandamine – on tegelikult raske töö ning nõuab õppijalt palju aega ja pingutust. Õppimiseks on tarvis luua keskkond, kus õpilane saab ja tahab õppimisele keskenduda: tal on kõht täis, teda ei vaeva muremõtted ning ta​l on tõesti soov​ õppida. Seega ei eelda koolirõõm pidevat lõbu ja naeru klassiruumis ning oluline on hoopis õppimist toetava keskkonna loomine.

Õppimist toetav keskkond

Mitmed uurimused on näidanud, et õpilased väljendavad suuremat rahulolu, saavad paremaid hindeid, mõistavad õpitut paremini ning on võimelised ka oma õppimist ise juhtima juhul, kui nad täidavad kooliülesandeid huvi, naudingu või õppimissoovi, mitte aga heade tulemuste või karistuse vältimise eesmärgil. Õppimissoov on igal õpilasel erinev, ent iga õpilase motivatsiooni on võimalik toetada järgides kolme lihtsat reeglit.

Esiteks, õpilase jaoks on väga olulised head suhted klassikaaslaste ja õpetajatega. Õpilane ei ole valmis õppima, kui ta muretseb pidevalt selle pärast, mida tema kaaslased temast mõtlevad või kas ta meeldib õpetajale ka siis, kui ta mõne vea teeb. Kui õpilane tunneb, et õpetaja temast hoolib ning klassikaaslased üksteist toetavad, on tema õppimissoov juba veidi suurem.

Teiseks, õppija jaoks on oluline tunda, et ta saab koolielus kaasa rääkida, et õppimine on tema enda otsus ja valik ning teda kuulatakse ära. Kindlasti jääb õpilasele üht-teist külge ka siis, kui ta kontrolltööks midagi „ära õpib", kuid selleks, et õppijal oleks endal hea ning õpitu ka kinnistuks, pea​b​ õpimotivatsioon tulema siiski õpilase enda seest. Kui õpilasel on võimalik näiteks õpistrateegia või ülesannete täitmise järjekord ise otsustada, on tema õppimissoov veelgi suurem.

Kolmandaks, kõige tähtsam on õpilase enda jaoks õppetöö mõtestatus ehk see, miks ta praegu midagi õpib. Õppekavas on kindlasti teemasid, mis ei paku kõigile õpilastele huvi ning teinekord on vaja täita ülesandeid, kus ei ole võimalik õpilasele ka valikuvõimalust anda. Kui aga õpilane ise mõistab, miks tee​ma õppimine on oluline ning õpetaja on aidanud selle teema ära mõtestada, on väga tõenäoline, et ta tahabki õppida.

Õpetaja koolirõõm

Koolirõõm sõltub koolikeskkonna pakutud toest mistõttu on õpilaste koolirõõmu tekkimisel esmane roll õpetajatel, kes seda keskkonda loovad. Aga selleks, et õpetaja oleks võimeline õpilasi innustama ja toetama, peab ka temal endal koolis hea olema. Õpetaja jaoks on oluline tunda, et ta ei ole „mutter masinas", et tema seisukohti võetakse tõsiselt ja tema sõna maksab. Samuti on õpetaja jaoks tähtis, et kool tervikuna oleks avatud ja uuendusmeelne ning koolijuht toetaks uute lahenduste katsetamist.

Õpilaste ja õpetajate koolirõõmu loob ennekõike koolielu üldine korraldus ja kultuur. Eesti kooli rõõmsamaks muutmise imenuppu ei tasu otsida rahast ega betoonist, see on peidus õppimise ja õpetamise korralduses ja koolipere omavahelistes suhetes. Mõlemasse saavad panustada nii õpetajad kui ka õpilased, eriti aga koolijuht. Võimu delegeerimine, õpetaja usaldamine ja õpetajate omavahelise koostöö ergutamine ning oma tegevuses õppijast lähtumine tunduvad olevat siin võtmeteemadeks.