30 aastat ülikoolis

Asusin tööle  Ed. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi Kehakultuuriteaduskonna meditsiinilis-bioloogiliste distsipliinide kateedri laborandina. Tegelesin õppeassistendi tööga, osalesin teadusuuringutes – sportlastele tehtavates kompleksuuringutes. See kõik pidi olema ajutine, aga nagu elu on näidanud kujunes püsivaks.

2007/2008. aasta avaaktus Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse kirikus.

Kehakultuuriteaduskond asus TOP-is, Tallinna Olümpiapurjesepordikeskuses. Sinna asus ta peale OM-i 1980. aastal. Enne seda oli meie teaduskond Narva mnt kampuses, hoones, mille asemele kerkis nüüd VITA maja. 
TOP oli olümpiamängude järgselt kinnine tsoon. Esimesed kaks aastat käisime koolis lubadega – olin tollal kehalise kasvatuse teaduskonna 1. kursuse üliõpilane.. Kui luba maha ununes, väravast läbi ei lastud ja kooli ei saanud! Alles kolmandal õppeaastal muutus olukord leebemaks, värvavavalve kadus.

Kadri Herde praktikumis aastal 2014. 

 

Reformide ja muutuste aeg

30 tööaastat on olnud muutuste ja reformide aeg. Kõigepealt sai 90ndatel instituudist Tallinna Pedagoogikaülikool. Käivitus ainepunktide süsteem, õppekavadesse toodi lisaerialad ja diplomiõppelt mindi üle kraadiõppele (BA, MA, D). Sajandi algus tõi kaasa juba 3+2 õppesüsteemi. 
Seejärel sai Pedagoogikaülikoolist Tallinna Ülikool. 2008. toimus struktuurireform, kaotati teaduskonnad, asemele tulid instituudid, suured struktuuriüksused muudeti väiksemateks. 2015. toimus taas struktuurireform, seekord liideti väikesed üksused vastupidiselt kokku suurteks.
Mida rohkem e-riigi poole liikusime, seda suuremaks töömaht ja -tempo ajas kasvasid. Tööpäeva lõppedes hakkas töö lausa koju kaasa tulema.
Töövahendid ja -meetodidki on muutunud päris palju. 90ndate alguses tuli näiteks koopiate tegemiseks tekst kirjutusmasinal kõigepealt vahasse trükkida, seejärel viidi vaha kirjastusosakonda, kus selle alusel koopiad valmis trükiti. See oli pikk protsess. 
Õppekavad olid stabiilsemad, ainete valikuvabadus üliõpilasel sisuliselt puudus. Õppetöö kontaktõppes oli tunduvalt mahukam, loengutes osalemine üliõpilasele kohustuslik. Loengute illustratiivsemaks muutmiseks olid kasutusel lüümikud ehk esitluskiled, mille näitamiseks kasutati grafoprojektorit. Üliõpilaste õppetulemuste arvestust tuli pidada käsikirjas paberil.
Koopiate tegemine pole nüüdseks mingi küsimus, üliõpilane saab tulemusi vaadata igal ajahetkel õppeinfosüsteemist,  powerpoint-esitlus on iseenesestmõistetav. Kõik dokumendid liiguvad virtuaalselt dokumendihaldussüsteemi kaudu. 

TOPist kasarmusse

Aastal 2003 sai minust sama teaduskonna dekaani abi, teadusuuringutes osalesin aga jätkuvalt. Üliõpilasi oli sellel ajal teaduskonnas palju, kõiki neid tuli nõustada ja nende õppetulemused kokku võtta.
2009. aastal kolisime  TOPist ära, Tondi 55 kasarmusse, Audentese Ülikoolist tühjaks jäänud ruumidesse. Töö- ja õppetingimused muutusid oluliselt paremaks.
Aastal 2015, kui ülikoolis toimus suur struktuurireform, liikusime taas. Seekord Tondilt paar kvartalit linna poole, Räägu tänava õppehoonesse. Keskkonnavahetus oli tuntav. Kuna nii Tondil kui ka Räägus oleme nii mõnegi korra ka maja siseselt pidanud kolima, ikka selleks, et ruume paremini kasutusele võtta, on eelmine kümnend jäänud meelde kui pidevas liikumises ja kohanemises oldud aeg. 
Olen olnud üsna ennast juhtiv töötaja  ja – õppija. Osaliselt ka seetõttu, et oleme asetsenud ülikooli kampusest eemal, on mu töölaud olnud lai ja kirju. Lisaks õppe- ja teadustööle olen olnud seotud nii IT- kui ka haldustöödega. Töövahenditeks on sujuvalt kätte sattunud ka nii kruvikeeraja kui ka põrandapesumopp, transpordikäru, isegi värvipintslid/rullid ning lumelabidas.

Kui juhtidega on vedanud

Meil on üksuse juhtidega vedanud, töösuhe on põhinenud suures osas usaldusele. See on aidanud kaasa sellele, et meil on olnud püsiv, ühtehoidev ja sõbralik kollektiiv. Koos on meil olnud toredaid ettevõtmisi alustades suvisest meresüstamatkast ja lõpetades talvise kelgumatkaga. 
Ka üliõpilased on meil läbi aegade väga vahvad!  Üliõpilasesindus Ke:Re (kehakultuur:rekreatsioonikorraldus) korraldas meeldejäävaid jõulupidusid, kuhu olid alati oodatud ka kõik õppejõud. Kahju, et need peod on nüüd uues ja suures instituudis unustusehõlma vajunud.
Mis mind siin kinni hoiab? Mitmekülgne töö ja ikka inimesed – toredad kolleegid ja üliõpilased. Olen tundnud ennast siin nii kui kodus, kuhu on alati hea tulla ja kus on hea olla.