Allikasood – vähetuntud, kuid ootamatult levinud sootüüp Eestis

Allikasood, nagu nimigi ütleb, toituvad allikaveest ehk maapinnale avanevast põhjaveest. Kui põhjavesi väljub selgepiirilise allikana, siis saab allikast enamasti alguse oja, mis vee kiirelt edasi kannab ning allikasood ei kujune. Allikasood on tekkinud sinna, kus põhjavesi immitseb välja suuremal alal luues tingimused sootaimestiku kasvuks ning turba ladestumiseks. Kuna põhjavesi väljub enamasti mitte tasasel alal vaid oruveerudel või astangutel, siis on ka allikasood erinevalt enamusest soodest olulise nõlvusega – allikasoode pind võib tõusta piki nõlva isegi kümmekond meetrit kõrgemale.

Erinevalt teistest sootüüpidest ei sõltu allikasood otseselt sademetest, kuna saavad oma vee ning toitained pidevalt juurdevoolavast põhjaveest. Seetõttu on nende veetase stabiilne püsides aastaringselt maapinna lähedal. Kuna väljuv põhjavesi on külm, hapnikuvaene ning sageli lubja ja rauarikas, siis on taimede kasvutingimused allikasoodes üsna keerulised ja eripärased tingides vaid allikasoodele eriomaste taimekoosluste kujunemist.

Allikasoode alltüübina eristatakse nõrglubja allikasoid, kus pinnale väljunud lubjarikkast põhjaveest sadeneb välja nõrglubi ehk kaltsiumkarbonaat (CaCO3). Nõrglubi sadeneb lompide põhjadele, mättavahedesse ning lausa taimevarte ümber ning samblapolstrisse moodustades koos orgaanilise ainega ladestudes lubjarikka allikasooturba või lausa lubjalasundi. Ülespressiva põhjavee ning sadeneva lubja tingimustes on allikasoodesse kujunenud mitme meetri kõrgusi kuplikujulisi lubjakuhjatisi. Kuna sadenev lubi seob endaga ka fosforit siis kannatavad nõrglubja allikasoode taimekooslused fosforipuuduse all.

TLÜ ökoloogia keskuse teadlased on alates 2010. aastast tegelenud allikasoode kaardistamise ja inventeerimisega ning allikasoode ökoloogia uuringutega. Töid on rahastanu sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus. Allikasooalade otsingute ning inventeerimise käigus oleme leidnud ligi 40 uut seni kaardistamata allikasood, enamuse neist Lõuna-Eestist. Meie allikasood on enamasti üsna väikesed, sageli isegi alla hektarise pindalaga, mistõttu on need varasematel soode inventuuridel nö kahe silma vahele jäänud. Enim allikasoid leidub Kagu-Eestis, kõrgustike nõlvadel ning ürgorgude veerudel, rohkelt allikasoid esineb ka Lääne-Saaremaal. Suur osa allikasoid on kuivendusega ning muude inimtegevustega rikutud või hävitatud, kuid siiski on Eestis säilinud üle saja looduslikus seisundis allikasoo. Allikasood on elupaigaks mitmetele ohustatud liikidele ning omavad olulist rolli paljude jõgede ülemjooksude ning ojade puhta veega varustamisel.

Allikasoodes kasvavad „kummardavad“ ehk longus ladvaga kuused. Tegu on allikasoodele eriomase nähtusega, mida teistes sootüüpides ei kohta. Nähtusele ei ole veel leitud ühest teaduslikku seletust, kuid tõenäoliselt on veider kasvuvorm tingitud kasvupinnase püsivalt madalast temperatuurist ning hapnikupuudusest.

Tekst ja fotod: Raimo Pajula, TLÜ loodus- ja terviseteaduste instituudi ökoloogia keskuse nooremteadur