Anna-Helena Purre: „Doktoritööd kirjutades tuli võidelda rästikute-nastikute, puukide, sääskede ja ilmaga”

Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?

Gümnaasiumis käies kirjutasin rabast referaadi, eks midagi tõmbas juba siis sohu. Hiljem ülikooli tulles käisin kursusekaaslasega suvel Ökoloogia instituudi (praeguse Ökoloogia keskuse) ühe Aegna saare rannamaastikega seotud projekti juures abis andmeid kogumas ja kuigi kursusekaaslane tegigi lõpuks oma seminari- ja bakalaureusetöö sellest, siis mind rannad enda rüppe ei meelitanud. Pigem huvitasid mind hoopis setted, ning kuna ka turvas on põhimõtteliselt settinud taimemass, siis juhatati mind Aegna saare teemadelt otse turbaväljadele. Kuna teema mulle kohe sobis ja selle edasi arendamiseks oli ka võimalusi, siis saigi ajapikku seminaritöö teemast ka doktoritöö. 

Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Doktoritöö puhul eduka lõpptulemuseni jõudmiseks töötas minu puhul kombinatsioon põnevast ja mõneti ka rakenduslikust teemast, huvist valdkonna vastu ja kindlasti ka kohusetundest. Aitas ka see, et töötasin küll ülikoolist väljaspool, aga doktoritööga tihedalt seotud valdkonnas, mis võimaldas saadud teadmisi rakendada. Viimase pingutuse motivaatoriks said aga koroonaga seotud piirangud, kui tekkinud vaba aega sai rakendada doktoritöö kirjutamiseks.

Kirjelda mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus.

Teadustöö kirjutamine ise oli pigem selline küllaltki rutiinne tegevus. Aga välitööde ajal ikka neid naljakaid ja meeldejäävaid seikasid juhtus, võidelda tuli rästikute-nastikute, puukide, sääskede ja ilmaga. Põhja-Soomes kippusid ka põhjapõdra karjad soodest ja ka minu uurimisalalt läbi rändama. Eks see alguses veidi ehmatav oli, kui ligi sajapealised sarviliste karjad müdistades ja kisades sinu ja su ala poole tormavad, aga õnneks on põhjapõdrad inimsõbralikud ja kõik lõppes hästi. Eesti aladel jäi vahel mõõtmisi vahele ka seetõttu, et kahe mõõtmiskampaania vahepeal olid alumiiniumist mõõtmisraamid turbaalalt ära varastatud või siis oli taastmistööde tagajärjel veetase niivõrd palju soos tõusnud, et uurimisalad olid pärast sadusid lihtsalt üleujutatud ja neile enam ligi ei pääsenud.
 
Samuti on konverentsid olnud väga põnevad ja meeldejäävad, eriti kuna loodusteadustes on oluline osa konverentsi ekskursioonidel. Alates ööbimisest Siberi metsade ja rabade vahel uurimisjaamas koos kolme (orvust) karuga (meie küll majas ja karud õues puurides) kuni Soome sooseminarini, kus pea igal looduses käigul oli mingi üllatus (šampuselaud koos elava muusikaga lauka ääres või teine kord ka modernse tantsu etendus keset sood). 

Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?

Ega ausalt öeldes üks doktoritöö enamasti ei muudagi maailma. Aga kindlasti on meil nüüd paremad teadmised turbatootmisalade taastamisest ning Eesti turbaaladega seotud süsinikuvoogudest. Kuigi sooteadus on siin piirkonnas, eriti Eestis, alati kõrgel tasemel olnud, siis turbaaladega seotud kasvuhoonegaaside voogude andmete poolest on Baltimaad viimaste aastateni pigem olnud alaesindatud. Doktoritöös esitatud kogemusi ja teadmisi rakendatakse turbaalade taastamisel ning nende taastamise edukuse hindamisel, mis aitab neid tegevusi optimaliseerida. 

Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda?

Väga palju oleneb valdkonnast ja (noor)teadlastest endist ja huvist oma häält kasutada. Kõigil on vaba voli enda häält kuuldavamaks teha, aga kindlasti on mingid aktuaalsed ja populaarsemad teemad, kus see on lihtsam kui teistel. Seega kindlasti on teadlaste hääli kuulda, iseasi mida kuulduga pihta hakatakse. 

Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada?

Esmalt, ma olen oma töös ja tegemistes maksimalist, kõike tuleb teha südamega ja võimalikult hästi, nii et pärast ei ole kahetsemist ja võib tulemuste üle head meelt tunda. Ja teiseks, töötavaid asju pole mõtet välja visata, seda nii üleüldiselt kui ka keskkonna vaatevinklist. 

Räägi ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitad lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitad?

Kuna viimasel ajal on peamine kirjandus olnud erialane teaduskirjandus, siis soovitaksin hoopis raamatut, mis kunagi ammu juhtis mind keskkonnateaduste juurde ja on kindlasti huvitav ja mõtlemapanev lugemine ka praegu. Selleks on Briti teadlase James Lovelocki raamat „Gaia kättemaks". Teiseks soovitaksin oma ühte püsivat „kontorilaua" raamatut ehk Toomas Kuke poolt kirjutatud „Eesti taimede kukeaabits", mis on väga hea vahend Eesti taimede tundmaõppimiseks ning esmaseks määramiseks ja seda just mittebotaanikutele, kelle jaoks taimemäärajad võivad muidu pelutavad olla.