Helen Poska: „Motivatsioonist üksi alati ei piisa”

Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?

Ilmselt töö ning pisut ka õnne ja juhuse läbi. Magistriõpingute esimesel kursusel palus üks mu kaastudeng, et asendaksin teda puhkuse ajal laboris rakkude töös. Sealt edasi muutus asi nii põnevaks, et jätkasin mõni aeg hiljem projektis juba päris sisulise tööga. Ehk siis olin õigel ajal õiges kohas. Kohe pärast lõpetamist pakkuski minu tollane juhendaja Sandra Zetterström Fernaeus mulle doktoritöö teemat. Kuna minu varasemate õpinguastmete lõputööd olid temaatiliselt ja metodoloogiliselt väga teist laadi, siis see varasem pisike projektis osalemine ilmselt pidigi tõukeks olema. Seega on mul väga hea meel, et vaatamata minu tillukestele eelteadmistele ja -kogemustele minus mingit potentsiaali siiski nähti.

Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Osa asju tuleb lihtsalt ära teha, motivatsioonist üksi tegelikult alati ei piisa. Võti vast ise ongi järjepidevuses – see aitab tohutult fookust hoida. See käib nii kirjutamise kui ka selle valmimiseks vajamineva uurimuse, lugemise ja katsete kohta. Mulle tundub küll, et kui ennast pidevalt asjaga seotud hoida ja mitte võtta seda kui ainult „pühapäeva projekti“, siis on see kõik tunduvalt mõnusam ja motivatsioon tuleb ka ise. Lisaks pidev ja avatud suhtlus juhendajatega ja kindlasti ka teistega – minu puhul siis nii laboris kui ka laborist väljaspool. Oluline on muidugi ka puhata ja mängida piisavalt. 

Kirjelda mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus.

Näiteks olukord, kus mul tuli vahetult enne töö esmast esitamist ja teema kinnitamist oma juhendajale piinlikult tunnistada: “I have lost the title“. Kuna minu uurimistöö fookus ja ka teema tegelikult aja jooksul muutus, siis vahetult enne lõputöö esitamist tuli kooskõlastada ja ära muuta ka ametlikult teesi pealkiri. Pärast arutlusi juhendajaga sai uus teema pealkiri paika pandud ja ka kirjalikult emailis kinnitatud. Kuid kui hakkasin seda päev hiljem e-kirjana vormistatult ülikoolile kinnitamiseks saatma, siis olin lootusetult kaotanud nii juhendaja emaili kui ka kõik jäljed paberist, millele arvasin teema olevat kirjutanud. Lõpuks sai pealkiri siiski leitud hoopis aga juhendaja postkastist ning teesid seega päris ilma pealkirjata ei jäänud.
 
Oma lõputööd kirjutasin tegelikult Rootsis Karolinska Instituudis juhendaja Jan Johansson juures. Meeldejääv oli ka see, et näiteks täpselt minu eelkaitsmise ajal hakkas laboris ja üle maja tööle tuletõrjealarm. Seega sel ajal, kui minu oponendid ja kõik osapooled koduülikoolis Tallinnas olid Zoomis valmis eelkaitsmiseks, siis ootasin mina koos juhendaja ja kõigi teistega õues tuletõrjet. Närvikõdi missugune. Seekord ei olnudki tegemist siiski õnnetult ajastatud õppustega vaid kõrval laboris oligi reaalne kustutamist vajav tulekahju. Aga lõpuks läks kõik hästi: töö sai pealkirja ja eelkaitsmine ka 15 minutilise hilinemisega tehtud.

Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?

Maailma ilmselt see ei muuda, aga tahaks ju loota, et töö vähemalt osaliselt annab selle muutmiseks (ja just paremaks) mingigi suuna. Minu uurimistöö on suures osas seotud ühe valkudes paikneva domeeniga – BRICHOS domeen. Selle üheks funktsiooniks peetaksegi rolli valkude funktsionaalses kokkupakkimises ja ka nende valesti kokku pakkimise ärahoidmises. Selleks, et valgud saaksid organismis neile määratud ülesandeid täita, peavad nad saavutama oma funktsionaalse konformatsiooni ehk olema õigesti kokku pakitud. Valkude valestivoltumisel võivad aga tekkida kogumikud ehk agregaadid, mis organismis kuhjumisel on paljude haiguste põhjustajateks, näiteks Alzheimeri tõve puhul. Üldistatuna võivadki valgud teatud stressorite mõjul tegelikult moodustada kahte tüüpi agregaate (kuhjunud ja enamasti toksilise iseloomuga valgukogumikud, millel puudub valgule esmaselt omane funktsioon organismis): väga kindla struktuuriga amüloidsed ja ebakorrapärased amorfsed agregaadid.
 
Meil õnnestus näidata, et BRICHOS domeen toimib Drosophila melanogaster (äädikakärbes e. puuviljakärbes) loommudelis ja vähendab oluliselt Alzheimeri tõvega seotud valgupeptiid Aβ42 ladestumist ja parandab märgatavalt sellest toksilisusest tingitud muutusi. Lisaks näitasime esmakordselt, et erinevad BRICHOS domeenid on võimelised pidurdama valkude eritüüpi agregatsiooni – nii amüloidset kui ka amorfset tüüpi. Meie uurimus näitas samuti, et BRICHOS domeen on molekulaarne šaperon, mis võimaldab pärida ka enamlevinud amorfset agregatsiooni ja leidsime, milline piirkond BRICHOS domeenis selle eest potentsiaalselt vastutab. 
 
Kuigi veel praegu see teadmine maailma nähtavalt ei muuda, siis annab see teadmise edasiseks tööks, et tulevikus saaks luua selle domeeni abil valkude agregeerimisega seotud haigustele toimiv ravi.

Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda?

Kui kuulata, siis võib kuulda väga hästi. 

Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada?

Kui nüüd just doktoritööst ja selle kirjutamisest rääkida, siis ilmselt „tasa sõuad, kaugele jõuad“.