Katrin Kullasepp: otsuste tegemisel lähtun olemasolevatest tingimustest

Katrin Kullasepp plaanis esialgu minna kunsti õppima, kuid sisseastumiseksamitel avastas, et väga tugevate kandidaatide näol oli konkurents tugev ja teadis kohe, et kunstikooli ta sisse ei saa. “Minu hinnangul olid nad juba valmis kunstnikud,” räägib Kullasepp ja lisab, et  sellele vaatamata oli see hästi tore eksamiperiood, “ma olin üldse õnnelik, et mind eksamitele lasti.” Õnneks avati samal aastal Tallinna Ülikoolis psühholoogia õppekava ja kuna Kullaseppa tuttav oli sinna kandideerimas, sai ta sellest innustust samuti psühholoogiat õppima minna. 

Kullasepp tunnistab, et ta ei ole planeerinud oma karjääri nii, nagu need, kes juba põhikoolis teavad, mida nad õppida tahavad. Ent mida enam ta ülikoolis käies eriala materjaliga tutvus ja valdkonda süvenes, seda enam hakkas see talle meeldima. Doktoritöögi kirjutas ta psühholoogi identiteedi kujunemisest ja märgib, et teema käsitlemisel oli tema enda kogemus väga abiks, kuid eelkõige huvitas teda identiteedi teema laiemalt.

Tagasivaadates mõtleb Kullasepp, et ehk oleks tore olnud järeldoktorantuur välismaal teha. Ta peab põnevaks väljakutseks mõne välismaa ülikooli juures tööd teha, kuid tõdeb, et selline samm vajab planeerimist. “Ma arvestan sellega, missugused on konkreetsed elutingimused hetkes, kus ma olen. Ja kui ma nii mõtlen tagasi, siis ega ma ei saa öelda, et midagi on ka tegemata jäänud,” tõdeb Kullasepp, “hindan kõrgelt, et on olnud võimalus teha koostööd ja ühiseid uurimisprojekte innustavate kolleegidega ning on kujunenud viljakad rahvusvahelised kontaktid. Kindlasti on karjääri kujundanud kontaktid endise doktoritöö juhendajaga.”

Teadlaskarjääri kitsaskohaks peab Kullasepp rahastusmudelitest tulenevat ebakindlust tuleviku osas. “Suuremahulist projekti ei saa ette võtta, kui rahastust ei ole, aga siis teed midagi väiksema eelarvega,” on Kullasepp siiski optimistlik ja märgib, et Tallinna Ülikool on loonud üsna head tingimused, et ka vahepeal väiksemalt toimetamine oleks jätkusuutlik ja tulemuslik. 

Oma karjäärile vaadates on Kullasepp rahul eelmisel aastal tema sulest ilmunud raamatuga “On Becoming a Psychologist: Emerging identity in education”. “Ma tegin seda pikalt, see võttis aega ja muutis mõned päevad päris pingeliseks,” räägib Kullasepp. Nii et raamatu valmides võttis terve suve kirjutamisest vabaks ja inimesena, kellele meeldib vabal ajal sörkimas käia, liitus projektiga, mille eesmärk oli aidata pühapäevajooksjatel maratoni või poolmaratoni läbida. “Tegin trenne regulaarselt märtsi lõpust kuni septembrini ja läbisin poolmaratoni täpselt kahe tunniga,” räägib Kullasepp oma spordisuvest, “ma sain sellise eduelamuse, üllatasin sellega iseennast.”

11. veebruaril tähistatakse “Naised ja tüdrukud teaduses” päeva. Sel puhul usutlesime Tallinna Ülikooli toimekaid teaduses töötajaid ja uurisime, kuidas nad selle karjäärini jõudsid.