Loodusteadustest natuke lähemalt
Loodusteadused on tihtilugu kordades põnevamad kui esmapilgul võib tunduda. Meie II aasta bioloogia ja geograafia tudeng Vivian Tamm räägib natuke lähemalt, miks tema tahtis oma elu just selle suunaga siduda.
O
n 21.sajand. Kõik kontinendid ja mered on avastatud ja geograafiliselt üles märgitud. Tänu mitmetele meie eelkäijatele on teada peamised füüsika, keemia ja bioloogia seaduspärasused, mis igapäevaelus on justkui iseenesest mõistetavad. Aga kui nüüd keegi ütleks, et elame ajastul, kus justkui kõik avastamist vääriv on juba avastatud, siis satuks see väide ilmselt üsna kiiresti laiamahulise kriitika ohvriks. Rohkem kui kunagi varem pakuvad just loodusteaduste alased küsimused igapäevaselt kõneainet ning see, mis kord oli nii selge, polegi enam nii selge. Kuigi on 21.sajand, oleme alles hiljuti näiteks avastanud, et kaladel on selgelt eristatavad emotsioonid, et puud vahetavad omavahel juurte kaudu tähtsat informatsiooni ning et esimest korda ajaloos on üks NASA kosmosesondidest maandunud edukalt asteroidil, enam kui 330 miljoni kilomeetri kaugusel Maast. Need on vaid vähesed näited uurimustest, millest veel 100 aastat tagasi ei osatud mõeldagi. Lõputu potentsiaaliga progress on see, mis iseloomustab loodusteadusi. Me teame täna rohkem, sest meil on võimalusi rohkem. Ning viimase pärast on meil võimalus esitada ka rohkem küsimusi. Illustratiivselt võrdleksin loodusteadusi suure majaga, mille erinevates suurustes toad on täidetud erinevate uurimisobjektide ja küsimustega. Aga ükski küsimus ei leiaks vastust, kui poleks neid, keda paelub kogu protsess, kuni vastusteni välja.
Umbes kaks aastat tagasi enne ülikooli astumist, seisatasin hetkeks ristteel ning tegin ajarännaku ja korraga mõistsin, et olen teatud määral bioloog olnud terve oma elu. See sünnib tegelikult iga inimesega kaasa – miks muidu tunnevad väikesed lapsed vastupandamatut soovi mudas hüpata ja erinevaid taimi suhu panna? Ennast vaadates tunnen, et kui alustasin oma õpinguid siin, Tallinna Ülikoolis, läbisin aga täieliku reinkarnatsiooni. See mõjus äratuskellana, mille läbi muutusin taaskord teadlikuks sellest fantastilisest elukeskkonnast, mis meid ümbritseb ja mis nii tihti jääb paljudele märkamatuks selles urbaniseerunud ühiskonnas. Minu silm on hakanud taaskord märkama udupeeneid detaile looduses ning hoopis teistmoodi neid tõlgendama. Veel olen õppinud, et uudishimu on üks suurimaid sisemisi motivaatoreid, mis ühel tulevasel loodusteadlasel saab olla. Ja seda olenemata sellest, kas kedagi paelub elu mikro-või makrotasandil. Kohe-kohe olen oma bioloogia õpingutega jõudnud täpselt poole peale ja iga nädalaga saab üha selgemaks, et minu erialavalik ei kuulu kategooriasse "lihtne". Küll aga on mul võimalus õppida ning loodetavasti lähitulevikus teha karjääri valdkonnas, mis on äärmiselt väljakutseterohke, põnev ja rikkalik.
Kuigi me ise tihti ei taju seda, on meid ümbritsev keskkond pidevas muutumises. Just sellepärast vajab maailm ka järgmist põlvkonda loodusteadlasi - inimesi, kes oskavad põhjendada inimese ja temale tundmatu looduskeskkonna vahelisi suhteid. Neid inimesi, kes oskavad analüüsida teaduslikult kogutud andmeid ning nende põhjal teha järeldusi ja pakkuda välja lahendusi. Neid inimesi, kes on nõus sukelduma jäistes arktilistes vetes ja tegema ekspeditsioone eksootilistes vihmametsades ja kõike seda selle nimel, et õppida veel paremini tundma meie jaoks tundmatut. Neid inimesi, kes trotsivad kurnatust ja pettumust katse ebaõnnestumisel ka pärast kümnendat töötundi teaduslaboris. Seega, miks õppida loodusteadusi? Inimene ei tea armastada ega väärtustada midagi, mille kohta ta teab väga vähe. Seega on loodusteadlaste üks suurimaid privileege olla teiste jaoks valgustav latern sellel teel. Et osata ise ja osata teisi suunata väärtustama pärandit, mis on kogu inimkonna ühine rikkus – see on meie planeet Maa (millest 70% on Ookean).
Kui tahad rohkem teada Tallinna Ülikooli ja meie erialade kohta, siis külasta meie Avatud uste nädalat.