LTI keskkonnasotsioloogia vanemteadur Bianka Plüschke-Altof ja vanemteadur Helen Sooväli-Sepping üllitasid raamatu roheliste linnade arengust

1. Kuidas sina Bianka sellise roheteema juurde üldse sattunud oled? Mida oled enne õppinud? Kuidas sattusid Eestisse?

Minu uurimistöös on olnud kesksel kohal õigluse- ja ebavõrdsuse küsimused. Olen hariduselt sotsioloog, kelle jaoks ebavõrdsuse teemad on südamelähedased. Kui ma oma doktoritöös keskendusin sotsiaal-ruumilise ebavõrdsusele, siis viimastel aastatel olen suundunud keskkonnaõigluse teemadele. Huvi on aga jäänud samaks: uurida, mis põhjustab ebavõrdsuse teket ning vahendada neid teadmisi eesmärgiga ebaõiglust vähendada.

Olles ise Saksamaalt pärit, sattusin ma esimest korda Eestisse juba 20 aastat tagasi, tol ajal vahetusõpilasena. Olen väga tänulik, et eluteekond mind siia viis, kuna nüüdseks on Eestist saanud tohutult inspireeriv uurimispiirkond.

2. Kuidas sinu teekond Helen on kulgenud siiani?

Mina olen interdistsiplinaarsuse usku teadlane. Mind on ülikooli ajast, see tähendab 21. sajandi algusest alates paelunud valdkondade ülene uurimisküsimuste lahendamine. Samuti on mind paelunud uurimisküsimused, mis justkui kukuvad valdkondade vahelistele “asustamata aladele” või “äärealadele”. Olen akadeemiliselt identiteedilt kultuurigeograaf ning minu praegune tegevusvaldkond, jätkusuutlik areng ja rohepööre, on just sedalaadi valdkond, mis nõuab interdistsiplinaarset vaadet ühiskondadele ning keskkonnale. Selle tõttu oli ka raamatut koostades interdistsiplinaarsus üks oluline kriteerium. Raamatus saavad sõna teadlased väga erinevatest valdkondadest. Ka minu akadeemiliste väärtuste pagasis on esikohal õigluse- ja empaatia küsimused, mis määravad ära kollektiivse ning individuaalse heaolu.

3. Kuidas tekkis raamatu idee? Kaua te raamatut kokku olete pannud?

Raamatu idee sündis 2019. aastal "Põhjamaade Geograafia Konverentsil", kus korraldasime koos paneeli rohealade- ja linnade rohestamise teemal, mida pälvis kohapeal ootamatult suur huvi. Paneeli oli kuulama tulnud "Springeri" toimetaja, kes julgustas meie konverentsi uuendusliku vaatenurgaga arutelud kogumikku kokku köita. Kui esialgu oli ajakava päris ambitsioonikas, võttis raamatu ilmumiseni lõpuks kolm aastat. See oli osaliselt tingitud koroona-pandeemia puhkemisest, mis oluliselt aeglustas toimetamisprotsessi, kuna paljud teadlased pidid oma elu piirangute ja haigestumiste tõttu ümber korraldama. Selle aja jooksul sündis nii raamat kui ka "Open access" ajakirja erinumber.  Mõlemad väljaanded on pühendatud linnade elurikkamaks muutmise teemadele.

4. Mida arvad sina Bianka üldiselt Eestist läbi “rohelise linna” pilgu?

Võrreldes teiste maailma piirkondadega, on linnalooduse kättesaadavus ja ligipääsetavus nii Eestis kui ka üldiselt Põhja-Euroopas suhteliselt hea. Siiski, on palju „pisiasju“ mis takistavad looduse hüvedest osa saamast linnas, ning seda just haavatumate gruppide hulgas. Alates sellest, kuhu lükatakse talvel lund ning kuidas see takistab jalakäijad? Kas kõik ühiskonnagrupid tunnevad ennast rohealadel teretulnuna? Miks lubame pargis teatud tegevusi ja keelame teisi, ning kuidas see mõjutab erinevaid ühiskonnaliikmeid? Milliste teadmistega arvestame keskkonnaotsuste langemisel, kas indiviidi kogemus loeb sama palju kui ekspertide arvamust? Minu unistus oleks just nendele „pisiasjadele“ rohkem tähelepanu pöörata, sest et siin peitub võti keskkonnaõigluse tagamisel, seda mitte ainult Eestis vaid ka mujal. Sest vastasel korral on meil rohealad, mis tekitavad linnas ebavõrdsust ja neist ei ole inimestele kasu.

5. Helen, millised linnad väljastpoolt Eestit on sind positiivselt üllatanud ja kuhu tasub minna?

Kõigepealt pean ära ütlema, et ma ei reisi väga palju, sest olen teadlik lennureiside jalajäljest. Häid näiteid sellest, kuidas linnaruumi on viimastel aastatel toodud uute arhitektuursete lahendustega loodust, leiab näiteks Brüsselist. Kuuldavasti areneb jalgrattataristu hoogsalt Riias, linna on väga mõnus avastada just jalgrattaga sõites. 

6. Kui kriitilised vaatlejad te oma raamatus olete?

Raamatus keskendume ühe konkreetse „rohelinna“ aspektile: ligipääs linnaloodusele. Vaatleme lähemalt, kui ebavõrdselt see on jagatud, ning mis seda põhjustab. Raamatu keskne kontseptsioon on „keskkonnaõiglus“ ning iga peatükk analüüsib juhtumipõhiselt, kuidas ebaõiglus väljendub ning mis on tekkepõhjused. Oma olemuselt on raamat pigem kriitilise teooria näide, kuna eesmärk on paljastada neid ebaõiglusi teadusuuringute abil ning töötada lahenduste suunas. Seega on ka osad autorid ise aktivistid ja praktikud, kes annavad “hääle”, st esindavad just haavatumaid ühiskonnagruppe nii teadustööde kui ka aktivisti töö abil.

7. Milliseid võtteid kasutasite oma uuringus?

Raamat on metodoloogia osas uuenduslik. Kui valdav enamus teadustöid, mis keskenduvad rohealadele ja keskkonnaõiglusele, töötavad kvantitatiivse meetoditega, toome meie oma raamatus kokku pigem kvalitatiivsed juhtumiuuringud. Toome välja keskkonnaõigluse teema mitmetahulisuse, mille käsitlemiseks oli vaja vaadata numbrite taha ja minna süvitsi juhtumipõhiselt. Teine aspekt, milles raamat eristub eelnevatest uuringutest on see, et ta just keskendub Põhja-Euroopale, sest valdav enamus keskkonnaõigluse uuringud on siiani tehtud USA kontekstis. Selline piirkonna valik võimaldas meil ka pöörata pilku nendele ühiskonnagruppidele, mida peetakse keskkonnaküsimustes priviligeeritumateks. Kuidas avalduvad ebaõiglused näiteks Põhjamaade riikides, keda nähakse tihtipeale jätkusuutlikkuse eestvedajatena? Siinjuures võime küsida, kas priviligeeritud ühiskonnaliikmete võitlus linnalooduse vaba ligipääsu nimel on keskkonnaaktivism või on see pigem NIMBY (kohalikus elanikkonnas vastumeelt tekitada võiv arendustegevus, näiteks kasutatakse roheala kontserdipaigana või elamupiirkonnana) näide ja kas sellele küsimusele on üldse lineaarset vastust? Need on just need küsimused, millele saame tähelepanu pöörata selle piirkonna valiku tõttu.

8. Kellele soovitate raamatut osta? Või mida sooviksite raamatulugejale öelda? 

Raamat sobib nii teadlastele kui ka praktikutele, ametnikest aktivistideni. Oma süvitsi mineku tõttu on erinevad juhtumiuuringud Ühendkuningriikides, Norras, Rootsis, Soomes, Eestis ja Lätis silmaringi laiendav. Käsitleme erinevaid linnalooduse tüüpe, parkidest kogukonnaaedadeni, ning läheme süvitsi probleemide käsitlemisega. Just sellist sügavat arusaama linnaplaneerimise väljakutsetest rohealade näitel on vaja, kui tahta muuta meie linnad jätkusuutlikumaks.

9. Kus kohast saab teie raamatut osta?

Raamatut saab tellida siit lingilt.