Loodusblogi

Madis Põdra: „Ühe liigi taastamine on keeruline ülesanne, aga kui hoolikalt planeerida, võib see osutuda edukaks“

Loe intervjuud märtsis doktoritööd kaitsnud Hispaania organisatsiooni MITECO Tragsateci Euroopa naaritsa liigikaitse projektide koordinaatori Madis Põdraga. Tema doktoritöö teema on „Mingi (Neovison vison) leviku ja euroopa naaritsa (Mustela lutreola) loodusesse taasasustamise mõju loodusliku liigi kaitsele“ (“Expansion of alien American mink, Neovison vison, and translocation of captive-bred European mink, Mustela lutreola: assessing impact on the native species' conservation”).

Madis Põdra

Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?
Oma uurimisteema juurde jõudsin tegelikult juba enne doktorantuuri õpingutega alustamist. Kohtusin Tiit Maraniga Hiiumaal kui mingi väljapüük oli veel käimas ja naaritsa võimaliku lahtilaskmise üle toimusid alles arutelud. Kui esimesed naaritsad loodusesse asustati, siis jäid välitööd juba suuresti minu kanda. Nii see algas.

Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?
Kui tegeled liigikaitse praktilise poolega, siis tõesti, teadusartiklite ja väitekirja kirjutamine kipub tagaplaanile jääma. Mitte niivõrd motivatsiooni puuduse tõttu, vaid pigem seepärast et aeg läheb kõige muu peale. Kui arvad et kirjutan siis, kui aega on, ei saa töö kunagi valmis. aega tuleb jõuga võtta. Viimastel aastatel tõusin hommikuti kella 4-5 paiku, nii sain iga päev enne päristööga alustamist oma uuringutele keskenduda. Selle distsipliini tulemusena sai töö lõpuks valmis.

Kirjelda mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus. 
Välitööde ajal on ikka päris palju juhtunud, nendest seikadest võiks lausa raamatu kirjutada. Paar lugu on värskelt meeles: Hiiumaal, seirepüügi käigus sain kätte ühe naaritsa ja miskil põhjusel ei olnud mul kaalu käepärast. Läksin siis, naarits riidest kotis, väikesesse külapoodi ja küsisin, kas võib ühte looma kaaluda. Vastuseks küsiti ehmunult, kui suur see loom on. Vastasin, et umbes pool kilo. Selle peale oli müüja lahkelt nõus ja kaalusime leti peal naaritsa ära. Kaalus 550 g, korralik naaritsatüdruk!

Mõni seik on olnud naljakas pigem tagantjärele. Hispaanias Baskimaal otsisin raadiojälgimise käigus keset ööd ühte kadunud naaritsat. Signaal tuli lõpuks raudtee silla alt, kus tehti remonti ja suured sildid olid väljas, et liikumiskeeld. Terrorism oli sel ajal aktuaalne teema. Hiilisin ikka loomale lähemale ja hetk hiljem tormasid kohale politseipatrullid - seisin siis seal silla all prožektorite valguses, aparatuur mu käes tegi „piip, piip, piip...“ ja selgitasin, et olen eestlane, bioloog. Jäädi ikka uskuma.

Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?
Minu uurimistöö kõige olulisem sõnum on vast see, et ühe liigi taastamine on keeruline ülesanne, aga kui hoolikalt planeerida, võib osutuda edukaks. Olen oma karjääri jooksul märganud, et ametkondadel on üldiselt suur soov ohustatud liike loodusesse asustada. Selliste operatsioonide juures on sageli palju entusiasmi, aga vähem planeerimist, analüüsimist. Loodan, et mu töö on siin abiks ja heaks näiteks selle kohta, kuivõrd keeruline võib olla ühe liigi loodusesse taasasustamine. Kõige parem, kui me ei peaks taasasustamistega tegelema, sest iga taasasustamise katse tähendab ju seda, et liik või asurkond on loodusest kadunud.

Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada? 
Kõik see mis teeb meid Inimeseks, suure algustähega. Pean väga lugu aususest ja üksteise austamisest, viisakusest ja tagasihoidlikkusest oma arvamuste väljendamisel. Tänapäeval on sotsiaalmeedias nii lihtne üksteist lahmida, sildistada, sõimata… on seda vaja?

Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda?
Võiks olla rohkem kuulda, eriti kui räägime ökoloogiast – õhk, mis me hingame, ja toit, mida me sööme, tulevad ju loodusest. Me sõltume täielikult loodusest, ehkki tehnoloogia ajastul ei pruugi me seda tähele panna. Inimtegevus kahjustab praegu loodust rohkem kui kunagi varem ja ökoloogid on sellest palju rääkinud, aga mulle tundub, et suurele osale ühiskonnast ei jõua nende hääl veel kohale. Loodan, et lähimas tulevikus kõlab teadlaste, eriti noorteadlaste, hääl palju kõvemini.

Räägi ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitad lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitad?
Tiit Leito “Meri räägib tuulte keeles”. Soovitan soojalt, sest tänapäeval liigume loodusest aina kaugemale, muutume mugavaks ja sõltume liialt tehnoloogiast. See raamat viib lugeja aga maailma, kus sõltud loodusest, näed tema ilu ja tunned tema karmi kätt, oled olukordades, kus pead hakkama saama ja kus tagantjärele tarkus ei maksa. Tuletab meelde, mis on oluline ja kui palju tähtsustame ebaolulist, mis meid igapäeva elus ümbritseb.