Merike Martsepp: "Päris alguses paelus mind ka võimalus päästa maailma plasmaenergia abil võimalikust energiakriisist"
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Merike Martsepp kaitses doktoritööd teemal "Multifractal Analysis of Materials Irradiated by High-temperature Plasma" („Kõrgetemperatuurilise plasmaga kiiritatud materjalide multifraktaalanalüüs“). Doktoritööd juhendasid Tõnu Laas ja Katrin Laas. Uurisime Merikeselt lähemalt, mis ajendas teda doktorantuuri astuma ja kuidas ta oma uurimisteemani jõudis.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Doktorantuuri mõte on mind köitnud juba ülikooli algusaastatest, kui minu sellane juhendaja Arvo Mere ja labori juhataja Malle Krunks jagasid minuga oma teaduslikku kirge. Kuigi teel olen oma uurimis huvidest leidnud uusi radasid, on püsivaks jäänud soov sügavamalt mõista maailma, mida meie ümbritseb. Magistratuuri lõppedes tundus, et doktorantuur pakub selleks parima võimaluse.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Doktoritöö teema pakkus mulle pigem raamistiku, mille piires süveneda teadusliku uurimistöö tegevusse. Mind huvitas eelkõige see, kuidas planeerida ja läbi viia eksperimente, kuidas analüüsida saadud andmeid ning kuidas oma tulemusi teaduslikult põhjendada. Kõrgetemperatuurilise plasmaga kiiritatud materjalide multifraktaalanalüüs oli selleks suurepärane teema. Plasmafüüsika katsed aitasid mul omandada praktilisi oskusi, samal ajal kui multifraktaalne analüüs pakkus võimaluse süveneda matemaatilisse modelleerimisse ja arvutuslikku analüüsi, mille abil õnnestus lõpuks välja pakkuda uuendusi teoorias, mis võivad ka teistele uurijatele kasulikuks osutuda. Mulle meeldiks mõelda, et see kõik aitas mul kasvada teadlasena ja omandada oskusi, mis on väärtuslikud igas teaduslikus karjääris. Kuigi päris alguses paelus mind ka võimalus päästa maailma plasma energia abil võimalikust energiakriisist.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Nipid, mis mind aitasid:
* Minu tööprotsessi võtmeks on olnud struktuur ja sobiva keskkonna loomine. Olen avastanud, et rahulik, hästi õhutatud, valgustatud ja korras tööruum on oluline keskendumiseks.
* Samuti detailsed tegevuskavad, mis on pidevalt nähtaval, aitavad mul kontsentreeruda prioriteetidele.
* Olen märganud, et teatud kellaajad on minu jaoks produktiivsemad, ning olen kohandanud oma töögraafikut vastavalt neile.
* Tervislik toitumine ja regulaarsed pausid on samuti olulised, et säilitada energiataset ja vältida läbipõlemist.
* Mind on motiveerinud teadmine, et minu töö võib avaldada positiivset mõju. Olen püüdnud seostada oma uurimistööd laiemate eesmärkidega, nagu maailmale CO2 neutraalse plasmaenergia võimaldamine, et säilitada innustust.
* Telefonist tasub kõik teavitused maha võtta intensiivse kirjutamise perioodil (ja ausalt öeldes ka hiljem).
* Pärast intensiivset mõttetööd on hea natuke jalutada, soovitavalt looduses.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Üks kurb-naljakas seik juhtus siis, kui avastasin oma programmist vea pärast artikli avaldamist, mis oli põhjustanud häid mõõtetulemusi. Algul olin mures, kuid see juhtum õpetas mulle, kui oluline on olla tähelepanelik ja kriitiline oma töö suhtes. Lõppkokkuvõttes viis see viga mind täiesti uuele uurimissuunale ja võimaldas mul kirjutada neljanda artikli. Teaduses ei ole kõik alati nii, nagu me eeldame ja tuleb olla avatud, sest ka vead võivad viia oluliste avastusteni.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?
Elu on pidev õppimise ja kasvamise protsess. Oma uurimistöö kaudu olen mõistnud, et iga kogemus, olgu see siis suur või väike, on nagu üks tükk suuremas puzzles. Plasmafüüsika on näidanud, kuidas osakeste ühinemisest vabaneb suurem energia (koos suudame rohkem kui üksi). Multifraktaalide uurimine on omakorda õpetanud mind nägema, et maailm on pidevas muutumises ja et kõik on omavahel seotud keerukate mustrite kaudu. Tark inimene on nagu puzzle-lahendaja, kes püüab oma elukogemustest luua tervikliku pildi endast ja maailmast, mis omakorda võimaldab tal teha teadlikumaid valikuid ja elada täisväärtuslikumat elu.
Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Mu juhendajad, professor Tõnu ja Katrin Laas, pakkusid mulle palju iseseisvust, kuid olid nad olemas, kui vajasin nõu või tagasisidet.
Mulle meeldis, et nad uskusid minu võimetesse. Mõnikord tundus, et nad nägid minus potentsiaali, mida ma ise veel ei näinud.