Loodusblogi

Siim Tõkke: "Suured avastused ja läbimurded on ehitatud väikeste saavutuste peale"

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Siim Tõkke kaitses doktoritööd teemal "Damage generation and development on plasma irradiated dual-phase tungsten materials" („Kahjustuste teke ja areng plasmakiiritatud kahe faasilistes volfram-materjalides“). Doktoritööd juhendas Tõnu Laas. Uurisime Siimult lähemalt, mis ajendas teda doktorantuuri astuma ja kuidas ta oma uurimisteemani jõudis.

pilt

Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?

Juba väga noorest east olin doktoriks saamisest unistanud. Kuigi algselt oli minul arusaam, et ainult arstid on doktorid, siis vaatasin, mis selle saavutamiseks vaja läheb ja ma natuke matsin selle unistuse maha. Kuid umbes 8. klassis sain teada, et doktorikraadi saab teha ka muudes valdkondades kui meditsiin. Sellest ajast alates oli minu eesmärk teha doktorikraad.

Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled? 

Minu doktoritöö käsitleb fusiooniga (termotuumareaktsiooni) seotud materjalide uurimist. Fusioon on potentsiaalest väga hea, ohutu ja keskkonna sõbralik viis elektri tootmiseks. Lisaks sellele, mille raames mina oma doktoritöös küsimustele vastasin areneb ka üldine teadmine sulamitest. Isegi kui minu uuritud sulamid ei leia rakendust fusiooniga seotud materjalides, siis kirjeldasin huvitavaid omadusi, mida võib olla keegi teine saab kasutada oma valdkonnas. Näiteks ühed materjalid mida mina osaliselt vaatasin oma doktoritöö raames olid üldse kasutuses meditsiinis süstalde nõelte valmistamises. Põhiline eesmärk oleks ikkagi fusiooni seadmed, kuid uurimise käigus arenevad üldised teadmised sulamite käitumisest teatud tingimustel, kuidas sulameid valmistada ja potentsiaalsed kasutusvaldkonnad.

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Kaks sõna „pealehakkamine“ ja „distsipliin“. Nagu ütleb vanasõna, et ära lükka tänaseid toimetusi homse varna. Kui iga päev natuke midagi teha, siis lõpuks koguneb väga palju kokku. Kuid selline lähenemine nõuab distsipliini. Tõsi, et iga päev ei pea midagi tegema, selleks võib olla ka nädal, kuid perioodiliselt peab asi arenema. Kui doktoritööga alustasin, siis oli areng natuke aeglasem. Arengu kiirus käis kuu kaupa, kuid mida aeg edasi läks, siis distsipliin sundis ikkagi kõigepealt iga nädalaselt tööd kirjutama/ täiendama ja lõpuks tuli ka iga päev tööd viimistleda. Kõik see nõuab pealehakkamist ja distsipliini.

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Kahjuks midagi naljakat teadustöö kirjutamise jooksul ei juhtunud. Pigem on meeles kõik see vaev ja hirm, et „Kas sai piisavalt hästi?“, „Kas kõik arvutused on ikka õiged?“, „Kas kõik jooniseid said õigesti viidatud ja allkirjastatud?“. Kuid siis tuli tagasiside ja ei olnud midagi väga hullu. Mõni artikkel sai kergemini valmis ja mõni nõudis rohkem pingutust ja viimistlemist. Lisaks on meeles ka koroonast tingitud ootamised, sest siis käis kõik väga palju aeglasemalt.

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?

„Tark eluviis“ minu jaoks on teha iga päev natuke, et suuremat eesmärki saavutada. Ma olen pigem hommiku inimene, seega ma tahan hommikul kõik päevaks plaanitud asjad ära teha, et õhtul puhata. Teadus areneb täpselt sama moodi, iga päev natuke mitte harva hästi palju. Suured avastused ja läbimurded on ehitatud väikeste saavutuste peale.

Mida hindad oma juhendaja juures kõige rohkem? 

Oma juhendaja juures hindan tema rahulikkust, motivatsiooni võimet ja ära kuulamist. Isegi kui mu töö ei edenenud selliselt nagu vaja, siis juhendaja oli alati valmis mind motiveerima ja aitama. Kui ma läksin oma ideedega (mis mul tekkisid artikleid lugedes) tema juurde, ta kuulas mind ära ja aitas paremini mõista kui ma olin millestki valesti aru saanud. Kui mul endal tekkis tunne, et ma ei saa millegagi hakkama, siis juhendajaga suheldes mul kunagi sellist tunnet ei tekkinud. Pärast arutamist oli alati motivatsioon väga suur ja tahtmine kohe tööga jätkata.